VAIKUSEMINUTID – tähelepanu ja meelerahu harjutused kõigile

Teadveloleku harjutuste tõhus ja teaduspõhine rakendamine kõigile lapse haridusega seotud osapooltele. Terviklikud arenguprogrammid noortele, õpetajatele, lapsevanematele.

Postimees: Kas töötame hullumiseni nagu õpetajad ja arstid?

Kui sa juba kord sellise ameti valisid, siis nüüd rüga nagu jaksad. Sa võid ju olla kurnatud ja stressis, aga see käib asja juurde. Tööd on palju, seda ei tohi tegemata jätta. Kui see tuleb enese arvelt, siis mis teha – pinguta ja tule toime!

Kas tead ameteid, mille puhul see kehtib? Mulle tulevad kohe pähe õpetajad ja tervishoiutöötajad, nende puhul paistab ennastsalgav töörabamine olevat normaalsus – nii need asjad käivadki. Ei õpetajatel ega arstidel pole ka sugugi lihtne oma isiklikku ruumi hoida, hea süda ja elukutse nõuab abivajajate toetamist.

Kuulsin hiljuti, et paljude perearstide jaoks on see normaalsus, et telefoninumbrit tuleb umbes kord aastas vahetada, sest muidu tuleb privaatnumbril liiga palju meditsiinilisi nõuküsimisi. Kuidas sa jätad nõu andmata, kui teine ilusti küsib? Juhtub see siis õhtul poes, nädalavahetusel jalutades või abikaasaga teatrisse minnes.

Õpetajatega sama lugu, kuid pöördumised võivad vahel olla hoopis teise tooniga. Näiteks saad keset nädalavahetust sõimukirja või süüdistava kõne, mis trügib puhkepäeva sisse. Sagedasti klassikalisi puhkepäevi nädalavahetusse ei mahugi, sest vaja on õpilaste kirjatöid tagasisidestada ja uut nädalat ettevalmistada.

Aga teised ametid? Loomulikult pole arstid ja õpetajad ainsad, kellel tööteemad puhkehetkedesse trügivad. Kõiki ei jõua siin üles loetleda, sestap mõtle korraks enda ameti peale. Kui hästi on sul võimalik töö- ja puhkeaeg lahus hoida – kui pikalt see sul õnnestub? Kas tahad ja saad lahushoidmist kuidagi suurendada?

Millal me tööd ei tee?

Koroonaaeg on kaasa toonud kodus töötamise võidukäigu ning sellel on kahtlemata omad võlud ja ka omad riskid. Üks suuremaid riske on see, et vähenenud on selged piirid töö ja eraelu vahel. On väga mugav kodus olles vahepeal päeval lapsi aidata või teisi toimetusi teha, kuid ühtlasi tähendab see, et osa tööasju jääb õhtusse. Võib-olla ka hilisõhtusse, öösse või nädalavahetusse.

Kokkuvõttes võib kogemus olla selline, et terve ärkveloleku aeg möödub tööteemade mõju all. Me ei saagi töösfäärist puhkust, sest töömõtted, -plaanid ja -mured tiirlevad peas ka vahepealsete toimetuste ajal. Kogu aeg on õhus see tunne, et varsti peaks minema ja saatma selle e-kirja, leppima kokku koosoleku või leidma mingile tööprobleemile lahenduse.

Asi pole sugugi ainult koroonas, see on üldine tendents. Nii tõdes ka Maksumaksjate liidu ekspert hiljutisel inimarengu aruande arutelul: vaimse tervise teema on väga aktuaalne, sest enne olid kindlad raamid, kuid tööelu paindlikumaks muutumine eeldab igaühelt häid enesejuhtimise oskusi, et end mitte töösse ja meid pidevalt saatvate töö teemadega kaasnevasse stressi ära uputada.

Jällegi soovitan võtta hetke, et vaadata – kas sinu või su lähedaste töökorraldus on viimastel aegadel muutunud ning millised on riskikohad? Kui lihtne või raske on sul/teil end tööteemadest välja lülitada, olla tõeliselt kohal pere ja enese vajaduste jaoks?

Kuidas kohustuste koorem voodisse trügib?

Puhkamine polegi niisama lihtne, isegi kui on aega. Käisin hiljuti ühes koolis kohtumisel, kus mu kolleeg Matti Orav juhtkonna ja õpetajate käest küsis: kas teil on see äkki töölepingusse kirjutatud, et enne magamajäämist peab mõtlema töömõtteid? Kõik naersid. Aga see ei olnud lõbus naer vaid pigem valus, natuke isegi kibestunud.

Kujutan ette, et kui ma oleksin arst ja peaksin päev läbi tegema teiste tervist puudutavaid otsuseid – ja osade puhul pole lahendus must-valge, vaid on riskantses hallis alas –, siis trügiks mu õhtutesse ilmselt palju mõtteid, kas otsused olid ikka õiged. Võib-olla kahtleksin, kas oleks pidanud ikka veel midagi küsima või uurima. Või siis kujutleksin, kuidas tegemist võis olla hoopis muu ohtliku probleemiga, mis peagi õnnetuid tulemusi annab.

Usun, et ka meie, kes me pole ei õpetajad ega arstid, saame end selles ära tunda. Lähme näiteks natukeseks jalutama, et pead tuulutada, kuid avastame mõne aja pärast, et oleme mingile töisele probleemile lahendust otsimas. Puhkehetkest sai automaatselt tööhetk.

Õhtul magama minnes mõtleme nii mõnigi kord oma suurele kohustuste koormale, muretseme ning sekka võib-olla kujutleme, mis võib untsu minna (sest aju on evolutsiooniliselt negatiivsuse poole kaldu – ohte peab ju vältima!). Uinumisele ja unele see muidugi hästi ei mõju. Psühholoogiline surve aga kasvab. Kuidas Sinul ja Su lähedastel magama jäämine sujub?

See kõik on normaalne, kas pole?

Ülekoormus ja töö rabamine üle enda hetkevõimete on paljude inimeste jaoks normaalne argielu. Maris Vainre tõi hiljuti värvikalt esile, kuidas me kipume seda tunnustama, väärtustama ja seetõttu kohati isegi ihaldama, eirates oma füüsilise ja vaimse tervise reaalsust (loe siit).

Kohati läheb see üle igasuguste piiride. Näiteks õpetajate normkoormus on 35 tundi nädalas (sellest 18-24 tundi klassi ees), kuid 2011 a selgus uuringust, et tegelik koormus on u 56 tundi nädalas (vt siit). Hiljem pole seda enam otseselt uuritud, kuigi lisandunud on hariduslike erivajadustega seonduv koormus.

See enam kui 2 tööpäeva jagu lisatööd on enamasti tasustamata. Andrei Hvostov on sellist töökorraldust värvikalt kirjeldanud kui kaasaegset orjapidamist (loe siit). Väga loodan, et asjaolud on paranemas – õpetajad, kas saate väita, et hull ülekoormus on möödanik?

Tublilt ja ennastsalgavalt – ühtlasi enda vaimset tervist vägistades – oma töökohustuste ärategemisel on kurbi tagajärgi. Näiteks ilmnes Tartu Ülikooli uuringus 2018. aastal, et ⅔ õpetajatest on kurnatud (vt rohkem siit).

Ei, nad ei ole lihtsalt väsinud, vaid organism on niimoodi kurnatud (asteenia), et abi poleks ka aja maha võtmisest ja magamisest. Jõudu pole millekski ja isegi tavapärased tegevused saavad tehtud suure pingutuse hinnaga. Selline kurnatus on mitme vaimse tervise häire eel- või algstaadium, nt seostatakse seda läbipõlemise ja depressiooniga.

Arstidega rääkides avaneb sarnane pilt. Stressi, ülekoormust ja kurnatust võetakse kui paratamatut osa tööst (“tuleb ära taluda”, “teistel on ju samamoodi” jne). Kui sain MTÜ Vaikuseminutid esindajana kokku Eesti Perearstide Seltsiga, et arutada läbipõlemise ja depressiooni kordumise ennetamist patsientidel, siis kuulsime kurba tõdemust ja palvet: kõigepealt oleks vaja aidata arste ja õdesid endid, et nad ise stressikoorma all läbi ei põleks.

Kuidas on aga lood Sinu valdkonnas? Kas kõrge stress ja kuhjuv väsimus on levinud või isegi normaalne? Kas pingutatakse ka enda tervise või näiteks uneaja arvelt?

Puhata, puhata, puhata millal ometi ja kuidas?

Kui tööd on palju ja puhkamiseks väga keeruline aega leida, siis tuleb õppida seda võtma ja enda tervise nimel harjumuspärastest mustritest välja astuma. Fred Jüssi on öelnud targasti: “Meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita.”

Nüüd on hullumiseni töötamine juba sealmaal, et vajadusest on rääkima hakatud. Vaja oleks jõuda selleni, et saaksime öelda: “meid on õpetatud puhkama”. Praegu me sageli ei oska enda argises rutiinis puhkuseks aega võtta, sest meid on õpetatud töötama-töötama-töötama. Ja muidugi põhiline häda – puhkamiseks pole aega.

Meil kõigil on 1440 minutit ööpäevas. Nipp on selles, kuidas neid kasutada. Kui õpetasin kevadel arstidele ja õdedele tõenduspõhist teadveloleku metoodikat, siis paljud arstid avastasid, kui tõhusalt on võimalik puhata 2-3 minutiga kahe patsiendi vastuvõtu vahel. Õdedelt kuulsin näiteks, kuidas nad õppisid jääma sõbralikuks isegi põhjendamatult sõimava patsiendiga, sest nad oskasid seda mitte isiklikult võtta, mitte minna emotsiooniga kaasa ja lasta sel ennast kurnata.

Kui ka sina kaalud võimalusi, kuidas enda ellu töökoormuse kõrval ka rohkem puhkamist luua, siis soovitan sellist lähenemist: väikeste osade kaupa, aga sagedasti. Lisaks on kasulik teada, et lihtsalt niisama olemise aeg ei pruugigi olla kõige tõhusam puhkamise viis.

Hiljuti lõppes üks suure valimiga uuring, kus kontrollgrupis olnud noored said aega, et niisama olla ja puhata (vaikselt, ilma nutivahenditeta). Ent nendel noortel, kes tegid lühikesi teadveloleku harjutusi Vaikuseminutite programmist, oli 10 nädala pärast oluliselt väiksem stress ja kurnatus (seesama asteenia), võrreldes kontrollgrupiga. Vaid 3 teadveloleku harjutust päevas – kokku 11 minutit! – ja selline oluline tulemus (vt uuringu kohta siit).

Kes meist saab öelda, et tal ei leidu päeva jooksul (kasvõi une eel) 3+3+5 minutit, et tõhusalt enda stressi leevendada ja kurnatust vähendada? See on oskuse ja harjumuse küsimus, et lubada endale päeva jooksul palju hingetõmbepause ja väikseid kosutusi, mis tõhusalt enesetunnet parandavad. Ja veel – kui vähegi võimalik! – tasub enda tööalase survestamisega kasvõi natukenegi tagasi tõmmata. Rohkem pingutamine ei pruugi tähendada rohkem või paremini tehtud tööd. Parem vaimne tervis tähendab seda aga küll.

Autor: Nelli Jung

Artikkel ilmus ajalehes Postimees 23.10.2020.


Kas tahaksid teadveloleku ja tõhusate puhkamisvõimaluste kohta rohkem teada saada ja neid kasulikke oskusi enda heaks rakendada?
Vaata erinevaid võimalusi siit.


Information

This entry was posted on 25. oktoober 2020 by .

Navigation

E-mail: info@vaikuseminutid.ee Otsi Facebookist: Vaikuseminutid
MTÜ Vaikuseminutid Registrikood 80379284 Maj.tegevusteade 143877 EE587700771001488361
Toeta meie missiooni: MAA