Särav psühholoog ja mindfulness‘i tundja Ave Eero on Vaikuseminutite koolitajana inspireerinud paljusid õpetajaid, et neil oleks kergem teha häid valikuid ja vähendada enda kannatusi. Nüüd jagab ta olulisi avastusi välise survega hakkamasaamise teemal.
/Intervjuu läbiviija Sandra Saar, Universitas Tartuensis/
Kui hea pingetaluvus peab õpetajal olema?
Tegelikult vajab õpetaja toimetulekut väliste survetega. Ei ole nii, et väljast tulevale survele, olgu see siis aja või teiste inimeste käitumisest tulenev surve, peab alati tekkima ka pinge.
Oskus, mida õpetaja kõige enam vajab, on mitte lasta välistel survetel tekitada sisemisi pingeid – see on see, mida me tavaliselt nimetame pingetaluvuseks. Aga pinge ei pea ilmtingimata tekkima.
Üks oluline osa on säilenõtkus ehk psühholoogiline paindlikkus, mis aitab kohaneda erinevate olukordadega. See tähendab seda, et ma tean, kuhu oma tähelepanu suunata ja kuidas selle olukorraga parimal võimalikul viisil toime tulla nii, et kõik mu sisemised vahendid on mulle kättesaadavad.
Kui enese valdamisest rääkida, siis see on täpselt just see, mida tahame õpetajatele õpetada, sest põhiliselt arvatakse, et pinge on paratamatu, aga tegelikult on surve paratamatu. Elu veeretab meile igasuguseid surveid ette, aga see, kas me reageerime pingele või mitte, on valiku küsimus. Sageli on see aga teadvustamata.
Kas survele reageerimist või mittereageerimist on võimalik treenida?
Jah, survele reageerimist on võimalik treenida ja see on põhikese. Oluline on juba arusaam, et ma ei pea olema ilmtingimata pingestunud, kui minuga ei käituta ühel või teisel viisil või kui asjad ei lähe nii, nagu ma ootan.
Fred Jüssi on seletanud väga ilusti, mis vahe on loomulikul ja normaalsel. Normaalseks peetakse seda, kui sõidad Kopli trammiga Koplisse ja trammipõrand on päevalilleseemneid täis.
Loomulik on aga see, kui sõidad jahedal talvepäeval Koplisse ja trammiakendele ilmuvad õhuniiskuse ja külma tõttu jäälilled.
Tegelikult on pingevaba olek loomulik, aga meil peetakse pinges olemist normaalseks.
Millest see tuleb, et pinges olemist peetakse normaalseks?
Üldine arusaam on niisugune, et see, mis väljas juhtub, toob vahetult kaasa minu siseseisundi. Aga need on kaks täiesti erinevat asja, sest see, mis väljas juhtub, on minust sõltumatu. See, mis minu sees juhtub, on see-eest täielikult minu juhitav.
Kui tööl on ülemusel halb tuju, siis on see minust sõltumatu?
Jah, kõik, mis puudutab teisi inimesi ja ümbritsevast keskkonnast tulenevat, on minust sõltumatu.
Aga mis siis minu kontrolli all on?
Minu tegevus. Kui me kuuleme näiteks halba uudist, siis sellele järgnevat tunnet ei saa me valida. Tekib hetkeline ärevus ja ma ei saa valida mõtteid, mis mulle pähe tulevad.
Need justkui tulevad ning selle peale aega ja energiat kulutada on mõttetu. Aga ma saan valida, kas minna sellega kaasa või mitte ja mida teha. Lihtne näide on selline, et mõtled püsti tõusta, aga otsustad istuma jääda. Vaata, kas õnnestub. Eranditult kõigil õnnestub istuma jääda. Selleks on vaja nii otsustada, olenemata pähe tulevatest mõtetest. Olla oma mõtete suhtes vaatleval seisukohal. Mõtted ei juhi meie tegusid. Kui loome ühenduse oma vaatleva osaga, siis saame teha teadvustatud valikuid, olenemata hetkeemotsioonidest või peast läbi vilksavatest mõtetest.
On loomulik, et kui kerge ärevus tuleb, siis ühel hetkel läheb see hästi suureks. Ärevus võib tulla, sest ma saan teda märgata ja ikkagi tegutseda oma väärtuste ja eelistuste järgi. Tunne ega mõte ei pea mind juhtima, saan juhinduda oma väärtustest.
Kui ma tunnen, et mul on ärevus tekkimas, aga ma ei taha, et see väga suureks läheks, siis mida ma tegema pean?
Tähelepanu tuleb suunata. Claude Steele’i peetakse üheks väga mõjukaks sotsiaalpsühholoogiks ja tema on sõnastanud enesekinnitamise teooria. See tähendab, et rasketes olukordades vii tähelepanu sellele, mis on sinu väärtus, mis inimene sa selles olukorras olla tahad ja mis on sulle kõige olulisem.
Selle teooria kohaselt on soovitav enne võimalikku ähvardavasse (või ärevust tekitavasse) olukorda sisenemist kinnitada endale oma kõige sügavamaid väärtusi, st mis inimene ma selles olukorras tahan olla ja mis on mulle kõige tähtsam – nii oleneme vähem meist väljaspool toimuvast.
Näiteks ma tahan olla hooliv inimene, olenemata sellest, mis mu ümber toimub. Siis tulebki tähelepanu viia hoolivusele. Vaata, mida selles olukorras teha saab, et hoolivust taolises raskes olukorras ellu viia.
Väärtuste taustal taandub emotsioon alati, sest tunded ja mõtted on hästi mööduvad nähtused. Emotsioon tekib, tõuseb ja kaob.
Püsiv saab emotsioon olla ainult siis, kui ma toidan teda oma tähelepanuga. Kui tekib ärevus ja ma mõtlen pidevalt, mis nüüd saab, siis ma hoian märkamatult tundeid alal.
Kui ma aga märkan oma ärevust ning suunan tähelepanu sellele, et minu jaoks on oluline selles olukorras olla ühenduses oma hoolivusega, siis ärevus tõuseb ja kaob, sest ma ei toida teda.
Valu on elus vältimatu, kui meile miski üldse korda läheb – aga inimestele läheb alati midagi korda. Ja kui ma seda toidan, siis muutub valu kannatuseks. Kannatused on jällegi enda tekitatud ja enda valik.
Mis on peamised tegurid, mis võivad õpetaja töös pingeid tekitada?
Teised inimesed. Üldse läheb meile inimestena kõige enam korda see, mida teised ütlevad ja mõtlevad – eriti meie jaoks tähtsad inimesed. Olgu siis töö või isikliku elu kontekstis. Keegi ei taha, et meid hukka mõistetaks, vaid tahame olla mõistetud ja ära kuulatud.
Kas pinged võivad tekkida ka näiteks madalast enesehinnangust ja sellest, kui inimene ennast ise ei väärtusta?
Pinged tekivadki alati sellest, mis toimub minu sees. Enesehinnanguga on see lugu, et see, mida me õpetame, ei ole mitte enesehinnang, vaid eneseusaldus. Enesehinnang on nagu üks lõputu malemäng. Kõrge enesehinnang tähendab seda, et mul peavad olema positiivsed emotsioonid ülekaalus. Kõrge enesehinnang ei taga ka automaatselt edu.
Pingevaba oleku tagab piltlikult öeldes redel, kus on eneseteadlikkuse vundament, mille peale tuleb eneseväärtustamine ja selle peale paigutub eneseusaldus. Eneseväärtustamine ei sõltu minu tegudest, sest me kõik teeme aeg-ajalt midagi, mille puhul hiljem mõtleme, et oleks võinud teisiti teha, aga see ei kahanda minu väärtust, vaid ma saan tehtust õppida.
Selle peale paigutuv eneseusaldus aga on tohutult tähtis. Mul ei ole kunagi sada protsenti teavet millegi kohta, aga ma teen hetkel kättesaadava teadmiste põhjal parima valiku, mis tugineb minu eneseusaldusele, sest mul ei ole kuskilt midagi muud võtta.
Oluline on ka õpivõime, et hiljem peegeldada ja analüüsida, kas see valik, mis ma mingis olukorras tegin – arvestades laiemat konteksti –, oli kõige kasulikum.
Kuidas õppida ennast usaldama?
Kõigepealt pean ma õppima teadvustama, mis on minu jaoks päästikud. Tuleb märgata, mis on need asjad, mille peale ma sisimas kõige kergemalt reageerin, sest meil kõigil on oma valusad teemad ja valukohad. Kui ma neid teadvustan, siis avaneb minu jaoks valikute maailm, sest ma saan hakata valima, mil viisil ma võiksin veel tegutseda. Eriti, kui varem on ühtemoodi tegutsetud.
Kui ma teadvustan ennast, siis ma teadvustan ka enda tugevusi ja arenguruumi, mida meil on alati. Selle peale saab hakata kasvama enese väärtuslikuna tajumine.
Jah, ma olengi selles klassis parim kättesaadav õpetaja sellel ajahetkel, sest kedagi teist siin ei ole. Ja ma olen kindlasti väärtuslik, aga mitte täiuslik.
Minus on need väärtused olemas ja kui ma enese väärtuslikkust tajun, siis olen suuteline juba ennast usaldama. Seega, keegi teine ei saa siin hetkel otsust vastu võtta, mina see olen ja minu otsus edasi tegutseda on niisugune.
/Intervjuu ilmus 2018 a veebruaris Tartu ülikooli ajakirjas Universitas Tartuensis“/