„Kuidas Sul läheb?“ „No ikka kiirelt…“
Nii tavaline, nii normaalne vastus. Ja võibki tunduda, et kogu aeg on kiire, kogu aeg on üks kiirustamine ja sahmerdamine ja pahmerdamine (viimase väljendi autoriõigus kuulub Amia Vagurile). Aga kas ikka on?
Mulle ei ole kunagi meeldinud mu allkiri. Esiteks tundub, et see on iga kord erinev. Teiseks ei tule see kunagi välja nii graatsiline, nagu ma oma peas ette olen kujutanud. Ja nüüd paar kuud tagasi, kui ma olin allkirjastamas järjekordset mäekõrgust dokumendivirna, tabas mind ilmutus. Ma proovisin oma allkirja kirjutada AEGLASELT. Ja see tuli nii ilus! Kõik need aastad, kõik need pangakaardid ja abielutunnistused! Miks ma siis rapsisin varem seda kirjutades? Ega pangas ei öelda ju, et: “Nii… Nüüd valmis… Proovime aega jõuda, tähelepanu… Kirjuta!” Aga eks ma olin näinud lapsena, kuidas ema-isa kirjutavad oma allkirja – nii ägedalt kiiresti ja kindla käega, lõpus dramaatilise pastaka tõstmisega paberilt, justkui jätkuks allkirja kirjutamine veel õhus. Ja nii kirjutasin ka mina. Hästi kiiresti. Ja hästi koledasti.
Olude sunnil olen ma nüüd paar nädalat rahulikumal režiimil. Mitte päris vabatahtlikult, aga tervisest tingituna ja ümbritsevate inimeste tugeval survel. Nädal aega ei olnud mul võimalik kuhugi joosta, kellegagi kokku saada ega midagi sebida – ainult leba, arvuti kõhu peal, ja hakka aga otsast pihta! Mul ei olnud kuhugi kiiret. Mingit kriitilist tähtaega ka ei olnud. Ja uskuge või mitte – mu produktiivsus oli maksimaalne! Täiesti enneolematu lugu, aga ma leidsin ennast olukorras, kus mu to-do list sai otsa! Isegi need tüütumad asjad, mis on seal pikalt konutanud nagu ebamäärane puru sahtlinurgas – tead küll, et peaks tegelema ja ära puhastama, aga samas… Ega otseselt ei häiri ja kiiret ka ei ole. Täitsa imelik tunne oli see praegu-saigi-kõik-tehtud tunne! Hea tunne.
No see ei kestnud muidugi kaua, sest kõik need saadetud mailid… Neil on ju see paha komme, et nad tulevad tagasi uuele ringile ????Aga vähemalt korraks tunda, et minu taga ei seisa hetkel mitte ükski projekt ega tegevus ega vastus – see oli värskendav! Ma ei olnud suutnud seda saavutada mitme „kiire“ kuu jooksul, aga nüüd kahe rahuliku päevaga oli kõik tehtud. See „kiire“ tundub olevat ikka kurjast…
Praeguses mindfulness-i ja hetkes elamise (või vähemalt sellest rääkimise) kõrgajal ei tohiks olla uudis, et tegelikult „päriselt“ on olemas ainult see hetk, kus me praegu oleme. Luulesõbrad muidugi teadsid seda enne peeneid tõlkeraamatuid Ameerikast. Aga praktikas ei ole see nii lihtne, kui paistab. Ma arvan, et põhjus on ka selle „kiire-kiire“-kultusega seotud.
Toon ühe näite, mis pärineb multifilmist „Mu väike poni“. Adore, kes nüüd on kaheaastane, on jõudnud Masha, Lotte ja Peppa faasist Poni faasi. Mis on iseenesest tore, sest praegu taanduvas Peppa faasis hüüab ta mind entusiastlikult Põrsaemmeks, mis avalikus kohas võib kulmukergitusi põhjustada. Kui valida oleks, siis kes ei tahaks, et laps kutsuks teda Printsess Kuu või Videvikusära… Või kasvõi Roosa. (Ma väga loodan, et midagi siit mulle „kleepub“). Aga Põrsaemme on iseenesest ka nummi.
Ühesõnaga ???? (Blogipostitused 1 ja 2 aitavad selle sõna irooniat mõista). Üks ponidest, ma ei mäleta kes, aga keegi, kes on seal üks kõige kiledama ja intensiivsema häälega (kuigi selle tiitli üle käib kõva rebimine – eriti, kui üritad kõrval arvutis mingit tööd teha), tuuseldas mööda tuba paanikas ringi ning oli äärmiselt häiritud: „Saate aru, kui ma olin lõpetanud eilse päeva analüüsimise ning homse planeerimise, siis mul ei jäänud tänaseks üldse aega!!!“. Vot selline mõttesügavus, ei ole ainult rõõmus meel ja tähemärgid pepu peal.
Tulevikku ei ole olemas. Sest kui tulevik kohale jõuab, siis on see juba olevik. Seda ei öelnud enam ponid, seda ütlesin mina. Ja tõenäoliselt veel mitmed inimesed enne mind. Kui sügavamalt mõelda, siis annab see mõte ka „kiire“ tähendusele täiesti uue perspektiivi. Ma jätan teid nüüd korra siia mõtlema selle üle…
No ei mõelnud just eriti kaua, tõenäoliselt on Sul kiire juba, miljon asja ootab ees ja see postitus ei tundu kunagi ära lõppevat… Vabandust, niisama norin.
Mis ma tahan öelda, on see, et tegelikult ei ole kiire. Me lihtsalt ehitame oma päevi üles nii, et vahel paneme sinna liiga palju asju. Ja kasutame liiga palju olevikust ära tulevikku planeerides või selle pärast muretsedes. Või siis ülehindame oma energiavarusid või suutlikkust. Ja siis tundub, et aega jääb puudu.
Aga aega ei saa puudu jääda, aeg ei lubanud, et hakka tegema, ma vaatan, palju ma Sulle tilgutan neid minuteid siia. Aeg ei häma ja aeg ei valeta. Ta on algusest peale öelnud, et sõbrad, teeme nüüd 24 tundi ära ja siis hakkame otsast peale. See on avalik info. Ja ikka ja jälle kuuleme ohkeid nagu “oleks ainult rohkem aega”, “nii kiire on viimasel ajal”, “kogu aeg on kiire” jne.
Ma olin ka pikalt „ah-kiirelt!“ sõsarkonnas. Aga ma olen pingutanud, et sealt välja saada ja treeningprogramm kestab. Kuidas see käib? Eks ikka aina parem aja (ja energia!) planeerimine, ilusamad kalendermärkmikud ja süsteemsemad märkmed (mul on iga kategooria jaoks eraldi värv märkmikus, nii et ma võtan seda ülesmärkimise asja ikka väga tõsiselt. Nii tõsiselt, et Amia teab, et emme „töövildikaid“ ei tohi võtta :P). Lisaks on minu jaoks toiminud see, et broneerida eraldi aeg nädalas „suurteks asjadeks, millega ei ole kiire“. Üks hea nipp on veel – kui väga hull tundub, siis leia mingi täiesti ebavajalik asendustegevus – sorteerid sokke või vaatad “Vapraid ja Ilusaid” – ühesõnaga ootad, kui suur kiire üle läheb. Ja siis saad jälle rahulikult oma asjadega edasi minna.
Et teeme siis selgeks selle asja.
Ei ole kiire. On lihtsalt palju asju teha. Mille me üldjuhul ise enda taldrikule oleme võtnud. Tuleb kas tõsta vähem ette või õppida suuremate ampsudega sööma. Või siis see tore oskus, mille vähemalt mina oma lapsepõlves ära õppisin – vaikselt mittemaitsvad tükid laua alla poetada, kus ustav neljajalgne sõber need suurima heameelega nahka pistab.
Teisisõnu – julgemalt delegeerida! Sinu ärapõlatud pekitükk võib olla kellegi teise magustoit! See ei kõlanud nüüd just liiga hästi, aga ma loodan, et idee andis edasi ????
Mida siis öelda järgmine kord, kui keegi küsib, et kuidas läheb, ja tõesti tundub, et mattud töödesse nagu Põrsaemme kummikud mudalompi? Proovi vastuseid nagu näiteks „Tegusalt“, „Hoogsalt“, „Põnevalt“.
Üks tark naine ütles mulle hiljuti, et tema kasutab strateegiat „Kuidas läheb? – Kiirelt!“ siis, kui ta üldse ei viitsi selle inimesega pikemalt rääkida. Nii et kohmetu chit-chat-i vältimiseks, energiavampiiride peletamiseks või sellel päeval, kui juuksed pesemata ja „ma viskan selle selga, kes mind ikka märkab“ dressipluusis oma eksiga toidupoes kokku juhtud – igati õigustatud kaitsevahend.
Miks ma tegin selle postituse? Et tuletada endale meelde, et tegelikult on aega täpselt nii palju, kui me seda endale võtame. Ja sekundite kestvus ei sõltu meie näppude kiirusest klaviatuuril. Aga kui me oleme harjunud asju mingil moel tegema (näiteks kirjutama oma allkirja turbokiirusel), siis ei tule vahel meelde, et meil on võimalik valida teha asju ka aeglaselt. Ja vahel saab nii isegi rohkem tehtud. Või vähemalt saab ilusam.
Selle blogipostituse autor on Krõõt Kiviste, kes osales umbes aasta eest Vaikuseminutite Teadveloleku kursusel. Tema enda sõnutsi oli just see kursus pöördepunktiks, et asuda kohalolu ja meelerahu puudutavat teoreetilist teadmist tõepoolest enda elus praktiliselt rakendama.