Iga neljas Eesti õpilane on läbipõlemise äärel – laste vaimse tervise kriis on karm reaalsus, mida ei saa ignoreerida. Hiljutine uuring ei näita mitte ainult probleemi ulatust, vaid viitab lahendustele läbi spetsiifiliste oskuste õppe. Olemas on toimiv lahendus, mis aitab suure hulga vaimse tervise probleeme üldse ära hoida. Küsimus on: kas me võtame ühiskonnana selle lahenduse omaks ja rakendame seda?
Laste vaimse tervise kriis: räägime rohkem lahendustest
Äsjased uuringutulemused kinnitavad murettekitavat tõsiasja – ärevus, meeleoluhäired ja isegi enesevigastamine levivad meie laste ja noorte seas aina enam. Laste ja noorte vaimse tervise uuring näitas, et iga neljas laps on kõrge läbipõlemise skooriga, iga viies ei suuda aga toime tulla üle pea käivate raskustega. Vanuse kasvades probleemid süvenevad. Ent sama uuring annab ka väärtuslikke vihjeid, mida saame olukorra parandamiseks ette võtta.
Paraku võib selle teema osas ühiskonnas märgata jõuetust ja kurba käegalöömist: hull on küll, aga väga ei oska midagi teha. Infomöll, digimaailm ja ärev keskkond on justkui paratamatud ning psühholooge-psühhiaatreid pole kuskilt kiiresti juurde võtta.
Tõepoolest, see pole realistlik, et spetsialistide juurdekasv suudaks sammu pidada vaimse tervise probleemide kasvuga. Lahendus peitub mujal. Värsketes laste ja noorte vaimse tervise uuringu tulemustes võib selgelt näha võimalusi kriisi lahendamiseks või leevendamiseks – ja mis kõige olulisem, need võimalused on juba täna meie käeulatuses.
Suurimad riskitegurid on teada
Lisaks Eesti laste vaimse tervise hetkeolukorrale uuriti ka olulisimaid riski- ja kaitsetegureid. Neisse tasub korralikult sisse vaadata, sest siin peitub võti olukorra parandamiseks – riske saab tõhusalt vähendada.
Tervise Arengu Instituudi juhtivuurija Kenn Konstabel tõi välja, et lapse vaimsete murede puhul riskiteguriteks kiusamine, koolistress, raskused oma emotsioonidega toimetulekul, pidev muretsemine, liigne nutiseadmete kasutamine, vähene uni ja konfliktid vanematega.
Laste ja perede heaolu valdkonna ekspert Ly Kasvandik tõi kriitilise faktorina esile just laste ja vanemate suutmatuse oma emotsioonidega toime tulla. See on tõepoolest oluline mõjur, mis on tihedalt seotud teiste esiletõstetud riskiteguritega. Raskused emotsioonidega toimetulekul võimendavad nii stressi, ärevust, meeleoluhäireid, kiusamisprobleeme kui konflikte.
Vanemad on selles teemas sageli lastega võrdselt hädas: stress ja väsimus kuhjuvad ning selles olukorras keevad emotsioonid kergesti üle pea. Kui me tahame seda mustrit murda, on vaja läheneda ennetavalt – toetada oskusi, mis aitavad stressi ja keerulisi emotsioone paremini hallata.
Lahendused on olemas ja kindla mõjuga
Uuringus ilmnenud riskitegureid saab vähendada spetsiifiliste oskuste õppega ning see võimaldab suurt hulka vaimse tervise probleeme üleüldse ennetada. See on tohutu sääst – nii kannatuste kui ka riigi ressursside mõttes.
Emotsioonidega ja muremõtetega toimetulek on igati õpitavad oskused, samuti saab õppida suhetes ja konfliktides rahumeelselt lahendusi leidma. Kuna lapsevanematena ei ole me aga enamasti oma kodust neid oskusi ja harjumusi kaasa saanud, siis on neid keeruline ka oma lastele edasi anda.
Vanemahariduses on selliste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste fookus aina olulisem ja väga paljud kohalikud omavalitsused soovivad lapsevanematele seda tuge pakkuda. Selle kõrval tasub teadvustada, et veelgi tõhusam ja laiahaardelisem lahendus on võimalik läbi hariduse.
Sotsiaalministeerium ja Tervise Arengu Instituut on ka sellel suunal tõenduspõhiseid lahendusi uurinud ja leidnud. Eesmärgiga toetada laste ja noorte vaimset tervist ja hariduslike eesmärkide saavutamist, rahastas Sotsiaalministeerium 2023-2024. aastal õpetajate sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamist ja hindamist.
Esmalt kaardistati kõik sobivad programmid, tehti valik ning seejärel tellis Tervise Arengu Instituut kontrollgrupiga uuringu. Uuringust selgus, et 2 väljavalitud programmi – Vaikuseminutite koolitusprogramm õpetajale ja Gordoni õpetajate kool – suudavad tõhusalt kasvatada õpetajate sotsiaal-emotsionaalset pädevust.
Miks on õpetaja võtmeisik?
Pole kahtlustki, et oskus tulla paremini toime emotsioonide ja suhetega aitab lastel ennetada vaimse tervise probleeme. Peaasjade juht Anna-Kaisa Oidermaa on tabavalt sõnastanud: “Sotsiaal-emotsionaalne pädevus toimib kui kaitsekilp hilisemate vaimse tervise raskuste vastu. Nende oskuste omandamine on oluline faktor nii vaimse tervise raskuste kui riski-ja sõltuvuskäitumise ennetuses.”
Jääb siis küsimus, kellelt lapsed neid vajalikke oskusi võiksid õppida. Vanematelt? Jah, ideaalis küll ja seda tasub toetada. Koolitusmaht on aga üüratu, sest oskuste õpe vajab aega ja tuge. Samuti kummitab ebavõrdsuse probleem: on palju lapsi, kelle vanemate toimetulek emotsioonidega on nõrk ja huvi oskuste õppe vastu on seda samuti. Kui tahame ühiskondlikku vaimse tervise kriisi lahendada, vajavad nemad seda tuge eriti.
Lapsed saavad emotsionaalseid ja sotsiaalseid oskusi õppida vaid kelleltki, kes neid ise valdab. Õpetajad on professionaalid, kelle toetamiseks on riigil paremad hoovad ning kes on ka väga huvitatud, sest need oskused toetavad neid oma töös ja heaolus. Sotsiaal-emotsionaalse pädevuse uuringust tuli välja, et samad oskused ja õppeprogrammid tõstavad õpetajate vaimset ja emotsionaalset heaolu, toetavad neid stressiga toimetulekul ja parandavad suhteid õpilastega (vt Sirbi artikkel “Kuidas aidata õpetajatel koolis tasakaalu jääda”).
Isiklikud küsimused lapsevanemale
Laste ja noorte vaimse tervise kriis on ühiskonna üks suuri valupunkte, mis lapsevanemaid puudutab eriti isiklikult. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring näitas, et iga kolmas õpilane kogeb pikki depressiivseid episoode – kuidas saaksin kindlustada, et minu lapsed ei jõua nende sekka? Tüdrukute puhul on risk veel märksa kõrgem, kolmandiku asemel on pikka depressiivset episoodi kogenud peaaegu pooled. Kui minu lapsed õnnekombel ei ole nende hulgas, siis nende sõbrad ja klassikaaslased on ikka.
Meil on ühiskonnana vaja teadvustada, et küsimus ei ole eelkõige psühholoogide ja psühhiaatrite puuduses. Kuigi laste vaimne tervis on kriisis, ei tasu sellest mõelda vaid probleemidega tegelemise võtmes. Varajane märkamine ja abi leidmine on kahtlemata vajalik, kuid suurem lahendus peitub riskide vähendamises läbi spetsiifiliste vaimset tervist toetavate oskuste.
Riiklikul tasandil on see juba küllaltki hästi mõistetud. Kõikide ministeeriumide koostöös valminud laste ja noorte vaimse tervise parandamise raport toob sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õppe olulise fookusena esile.
Aga kuidas on lood meiega – lapsevanematega, avalikkusega? Kas me ootame ja toetame seda, et õpetajad saaks hariduses panna rõhku emotsioonide ja suhetega seotud oskustele? Kas me peame päriselt oluliseks, et kool toetaks vaimse tervise hoidmise oskusi? Kas hoiame alal surve ja stressi kultuuri või peame oluliseks laste vaimset heaolu? Aga õpetajate heaolu ja seonduvaid oskusi? Nendest vastustest võib oleneda, kui kiiresti saavad vajalikud muutused toimuda ning laste ja noorte vaimse tervise kriis leeveneda.
****
Kas tahaksid osata tähelepanu ja meelerahu harjutustega toetada enda või oma laste keskendumist, rahunemisoskust, meelerahu? Praktilist tuge, harjutusi, kogemusi ja näpunäiteid saad Vaikuseminutite koolitustelt, mille kalender on SIIN.