VAIKUSEMINUTID – tähelepanu ja meelerahu harjutused kõigile

Teadveloleku harjutuste tõhus ja teaduspõhine rakendamine kõigile lapse haridusega seotud osapooltele. Terviklikud arenguprogrammid noortele, õpetajatele, lapsevanematele.

Kogemusnurk “Praktikult praktikule”

Järjepidevus teadveloleku teel – 5 soovitust!

Suured püsivad muutused sünnivad tillukestest sammudest. Teame ju kõik, et enamus teadveloleku hüvesid – suurem heaolu, väiksem stress ja ärevus, sõbralikud suhted jpm – vajavad järjepidevat praktikat. Ent harjumuste jõud on tugev ja tegevuste rohkus aitab fookuse hajumisele kaasa. Ja samas on suhtumisi ja nippe, mis aitavad soovitud rajal püsida.

Korduste rõõm

Üks kasulik soovitus Jon Kabat-Zinni isiklikult sõbralt Leena Pennanenilt. Kui vahel on selline päev või periood, et harjutust tehes on jube palju mõtteid, tähelepanu liigub kogu aeg ära ja praktiseerimine ei tule justkui üldse välja, siis võib tunduda – täna pole õige päev! Tasub vaadata teisiti: iga kord, kui teadvustad hetke reaalsust, tood tähelepanu tagasi ja teed seda sõbralikul viisil, siis Sa oled seemneid külvamas. Mille seemneid? Kohalolu, keskendumise, enesesõbralikkuse. Kas pole see hoopis parim päev, et praktiseerida, kui Sul on nii palju võimalusi selle kordamiseks, üha külvates seemneid, mis hakkavad su elus kasvama ja õitsema?

Kaaslased ja grupi tugi

See annab lihtsalt nii palju jõudu ja indu juurde, kui oled teekonnal koos kaaslastega ja saad jagada oma muresid-rõõme. Kuuldes teiste edulugusid, kasvab enda usk ja motivatsioon. Kuuldes raskusi ja küsimusi, võib igaüks saada äratundmise: “Ma ei ole üksi.” Ja ometi aitab enda kogemuste sõnastamine ja teiste kogemuste kuulamine leida vajalikke häid lahendusi, avastada võimalusi ja neid ellu viia. Näiteks 8-nädalase teadveloleku kursusel on grupi sünergia nii haarav, et paljud suudavad kahe kuu vältel teha igapäevaseid pikki praktikaid ja luua enda ellu muutusi, mida nad poleks võimalikuks pidanud. Ja üksi rakendades polekski need ehk võimalikuks saanud, koos aga küll.

Igapäevased rutiinid

Kas sinu päev sisaldab kõndimist, söömist ja näiteks pesemist? Kõik need ja muudki tegevused pakuvad võimaluse teadveloleku praktikaks, sest ka tegutsemise käigus saab harjutada tähelepanu juhtimist, kehaga kontaktis olemist ja rahuseisundi taasloomist. Proovi endalt võimalikult sagedasti küsida: millel on minu tähelepanu praegu? On täiesti “okei” avastada, et see hüples suvaliselt ringi (mõtetel, kujutlustel, minevikul-tulevikul) ning seejärel valida, millele soovid oma tähelepanu viia (ja võib-olla isegi hoida ja aina tagasi tuua). Üks võimalus on tuua tähelepanu üha uuesti kehale – see loob stabiilsust, maandab ja on hea kohalolu ankur. 

Meeldetuletused nähtavale

Ühes peres on külmkapi uksele kinnitatud märkmepaber, millel kirjas vaid üks oluline sõna: “Hinga!” Vahel kui suhtlemine läheb närviliseks, siis saavad pereliikmed sellele viidata ja võetakse ühine väike hingamispaus. Aga külmkapp ei ole päeva jooksul kaasas ja meeldetuletused võivad olla isegi väiksemad kui üks sõna. Näiteks võib kleepida väikseid värvilisi täppe kohtadesse, mis sageli silme ette jäävad ning soovida, et täpi nägemine meenutaks vajalikku nippi või sihti. Imepisikese täpi võib pastaka-vildikaga teha isegi oma labakäele, näiteks sõrmenukile, sest enda käsi näeme me tegutsedes väga sageli ja see aitab soovitud fookust meelde tuletada. Hea on luua seos ka mingi tegevusega, näiteks iga kord kui lähen teed tegema, teen vee soojenemist oodates väikse kohalolu harjutuse.

Alustada üha uuesti, hinnanguvabalt

Tagasilangused, mõõnaperioodid ja katkestamised on elu normaalne osa, neid juhtub meie kõigiga. Ausalt öeldes, kui elu vastaks täpselt mõistuse seatud plaanidele, siis oleks see päris igav. Aga kui tegemist on sellise olulise teemaga, mis panustab sinu heaolusse ja õnne, siis väärib see tegelemist ja panustamist ja uuesti alustamist. Vahet pole, et läks oodatust teisiti, proovin uuesti. Ahhaa, igapäevane praktika on soiku jäänud, hakkan otsast peale. Tõesti, pikad harjutused ei mahu praegu kuidagi elurütmi, teen siis päeva jooksul mitu väikest. Enesekriitilisi mõtteid tasub märgata ja lasta neil heatahtliku naeratuse saatel mööduda – las nad tulla ja minna. Ja ma ei pea neile keskenduma, vaid saan oma tähelepanu jõu suunata hoopis uuele algusele. 

Mõtted pani kirja Nelli Jung

Enesesõbralikkusest – kogemusi praktikute kohtumiselt

Järgnevalt jagavad oma kogemusi, avastusi ja mõtteid praktikud, kes käisid viimasel Tartu kogukonna kohtumisel (28.11.2019, Matti Orava juhendamisel). Enne allolevate värvikate jagamistega tutvumist on Sul ehk hea teada, et need teadveloleku praktikute kohtumised on osalustasuta, järgmine toimub 23.01 Tartus ning Vaikuseminutite koolitajad viivad neid läbi heategevuslikus korras, et praktikute kogukonda inspireerida ja toetada.


See praktikute kohtumine oli minu jaoks väga maailmapilti avardav. Väga tihedalt oli see seotud heasoovlikkusega enese vastu, kuid minu jaoks uue väärtusena toodi sisse enesekaastunde mõiste. Meile kõigile on ilmselt tuttav pidev enesepiitsutamine ja enesekriitilisus. Väga põnevad harjutused ja teekonnakaaslaste kogemused pakkusid avastamisrõõmu ja innustust teekonnaga jätkama.

Minuga jäi kaasa läbiviija mõte, et teekond ei pea olema alati sirgjooneline nagu me tahaksime/ootaksime, kohe punktist A punkti B, vaid tihtipeale on see just käänuline ja sakiline. Igati selge ja lihtne tõdemus, mis vähemalt minul kipub aeg-ajalt meelest minema. Kõike tahaks ikka kiiremini, paremini jne. Huvitav on fakt, et edasiviiv areng ongi selline käänuline ja seda kõigil meil. See pakkus vähemalt mulle siirast kosutust.


Olen viimasel ajal praktiseerinud vaid paar korda nädalas ja see kohtumine näitas, et mu tööriistad on natuke roostes. Pole sellist tundlikkust nagu varem, olen tuimem, mis tekitas jällegi soovi tihedamalt harjutama hakata. Tulin arvamusega, et enesesõbralikkusega on mul täitsa hästi, aga lahkusin tõdemusega, et ei ole. Et tegelikult on üks suur autopiloot.

Soovin veel edasi mõtiskleda pingutuse kvaliteetide “mida annad  mida saad?” üle. Minuga haakus kohtumisel väljendatud kogemus, et vähem pingutades ei pruugigi kaotada kvaliteedis. Mingites tegemistes see võib see mind palju aidata  aitäh!


Tegime 3 uut enesesõbralikkust toetavat harjutust ning mõnusad olid need kõik. Eriliselt jäi meelde paarides tehtud vaatamise praktika, sest see võimaldas olulist avastust enda paarisuhte kohta. Ülesanne oli sõnatult teineteist vaadata: umbes sellise pilguga nagu vastsündinud beebit, kes on lihtsalt üks imeline inimolend (mingid määratlused või ka ootused pole olulised, pigem on selles imestust ja imetlust ja hoolivust). 

Mõnusa vabaduse lõi see, et algas kõik suletud silmadega olemisest ja silmade avamine (ja soovi korral taas sulgemine/avamine)  toimus oma tunnet ja soove järgides. Kui ma siis vaatasin oma paarilist niimoodi vaikides, rahulikult, heatahtlikult, lihtsalt kui inimolendit, siis tekkis lihtne ja südamlik maskideta olek.

Paljud jagasid pärast, et neil tekkis võõra inimesega paaris olles selgelt tajutav ja nauditav ühendatuse kogemus. Mul endal oli rõõm teha harjutust lähedase inimesega ja avastasin, kui palju kihte, sõnu ja rolle on meie vahel ning kuidas need võivad kiirelt hajuda, kui lihtsalt olla ja ühenduda. Vaatame ju ka muidu teineteisele otsa, kuid nüüd sain selgelt aru, kuidas meie jutud, rollid ja arvamused on sageli tõelist ühendust takistamas.


Nii hea tunne oli taas näha oma algse kursuse grupi liikmeid, juba see üksi lõi väga turvalise ja sooja tunde, mida pärast kuuajalist pausi väga vajasin. Ja uute inimestega kohtumine tõi kaasa väga palju inspireerivat ja tahtmist sel teel kindlalt edasi astuda. 

Teemaks oli enesesõbralikkus  uskusin, et selle teemaga ma süvitsi tegelema ei pea, et selle teemaga on mul nüüd rahu majas ja kõik paigas. Oeh, eksisin 🙂 Avastasin läbi tehtud harjutuste hoopis selliseid varjatud emotsioone ja külgi endas, mis peegeldasid mulle, et alateadlikult ma tegelikult materdan ennast kogu aeg. Ma lihtsalt ei osanud enne märgata ja näha seda selle külje pealt.

Ja veel  mulle läks tugevasti hinge Matti lugu aastate tagusest masendushetkest pargipingil ja võõra neiu lihtsast naeratusest, mis sai algtõukeks depressioonist väljumise teekonnale. Mõelda vaid  me tegelikult oleme võib olla samamoodi kellegi elu nö päästnud mingi väga lihtsa  zestiga. Ja me tegelikult ise ei teagi seda 🙂

Minul igatahes on nüüd küll iga päev tahtmine ringi käia naeratusega 🙂


Praktikute kohtumise järgmiseks teemaks on “Kuidas keskenduda heale?”
👉 20.01 õhtul 18:00-20:00 Tallinnas, Vaikuseminutite koolituspesas, juhendajaks psühholoog ja terapeut Helena Väljaste
👉 23.01 õhtul 17:30-19:30 Tartus, Miina Härma gümnaasiumi raamatukogus, juhendajaks Vaikuseminutite eestvedaja Nelli Jung
Ootame kõiki praktikuid kogemusi jagama ja inspireeruma!
Vt teema kohta facebook.com/events/2491204561148330/

Kogukonna tugi – muljeid novembri kohtumiselt

Käisin novembri alguses osa saamas Vaikuseminutite kogukonna toest ning sain tõdeda  on tõeline luksus, et sellised kohtumised toimuma hakkavad! See on nii hea võimalus kohtuda kogenud praktikutega, kellelt saada värskendavat julgustust, nõuandeid, nippe.

Elin jõudis selle 1,5 tunniga teha meiega päris palju praktilisi harjutusi, millest umbes pooled olid minu jaoks uued ja väga leidlikult üles ehitatud. Näiteks kogesin hingamise jälgimist koos joonistamisega ning näpuhingamist. Mõlemad on head võimalused lapse tähelepanu püsimist toetada. Enesehoole teemal oli väga jõustav harjutus enese aktsepteerimine koos liikumisega. Kogesin siirast rõõmu, et see olemas on ja seda tehakse!

Väga meeldiv oli koos grupiga teha läbi ka neid harjutusi, mis on teadveloleku nö baasharjutused (hingamise jälgimine, tänulikkus). Koos harjutuste tegemisel on teistlaadi vägi sees. Ja mind väga köitis kuulda Elini kui õpetaja kogemusi harjutuste kasutamisest töös lastega ning kuidas lapsed harjutusi kasutavad, mõistavad ja peegeldavad.

Millised muutused mu elus selle kohtumise mõjul toimusid?

Võtsin kohtumiselt kaasa sügavad otsused teha muudatusi igapäevases toimimises. Otsustasime abikaasaga toetada üksteist, osutades vastastikku sõbralikult, kui märkame stiimul-reaktsiooni vahelt “tühikut” kadumas. Meeldiva järelmõjuna kogen muutust ennekõike suhtlemisel lapsega ning ka suurenevat sõbralikkust enese suhtes.

Milleks mulle kogukonna tugi  miks soovin nendest kohtumistest osa võtta?

♦     Et kohtuda teistega, kes on samuti hinges otsustanud püüelda teadlikuma elu poole: soovivad olla rohkem kohal, kogeda meelerahu…

♦     Jagada oma murekohti igapäevases teadveloleku praktiseerimises nagu nt järjepidevuse katkemine; stressi, väsimuse jms seisundid; ka lootusetus, et oodatud muutused ei tule nii kiirelt. Kogukonnas on kindlasti inimesi sarnaste muredega, kuid ka neid, kellel on jagada ilmekaid kogemusi ja julgustavaid edulugusid.

♦     Vilunud praktikute ja koolitajate tänuväärt nõuanded ja isiklikud kogemused on vägagi tiivustavad.

Suur tänu juba ette tulevaste toetavate koosviibimiste eest! Sain värskendust ja uuendust olemasolevasse “tööriistakasti” – selle kasutamine on loomulikult ikka ja ainult minu enese teha.

Mõtteid jagas Liina Prii

Sel hooajal on Vaikuseminutite praktikuid ees ootamas veel 2 kogukonna toe kohtumist:

♦    Tartus 28.11 õhtul keskendume enesesõbralikkusele ja enda eest hoolitsemisele, ruumi hoiab terapeut ja koolitaja Matti Orav 

♦    Tallinnas 03.12 õhtul tegeleme elurõõmu ja elujõu teemaga, ruumi hoiab koolitaja ja teismeliste ema Malle Rajangu
Täpsem info: https://www.facebook.com/events/2512913088797397/

Peresuhete fookus – arenemislugu

Esimese lapsega juhtus mul nii, et me vaidlesime aina enam ja enam. Ma ei näinud seda probleemina: eriarvamused on loomulikud ja pealegi mulle meeldib põhjendada, selgitada, vastuväiteid esitada ja ümber lükata. See oli minu loomulik fookus: kui eriarvamused tekkisid, keskendusin argumenteerimisele.

Ent aja jooksul hakkas mu vaidluspartner poole jutu pealt käsi kõrvadele panema. See ei olnud mudilase jonn  ta oli juba arukas koolilaps , aga mind kuulata ei tahtnud. Ja ühel hetkel pahvatas ka põhjuse välja: “Niikuinii me jõuame jutuga alati selleni, et sul oligi õigus! Parem on mitte seda kaasa teha.”

Vaidlemise fookus andis tulemuseks rohkem vaidlemist ja vähem kuulamist. Seedisin. Ja tasapisi jõudsin perioodi, mil head suhted muutusid mulle ülioluliseks. Leidsin end keskendumas sellele, et kõik saaksid oma tahtmise. See oli kohati keerukas ja kurnav, kuid pingutasin harmoonia nimel ja sain hakkama.

Mida rohkem lapsi peresse sündis, seda jõudsamalt kasvasid oskused. Sain üsna osavaks manipuleerijaks või ilusama sõnaga  turundajaks. Et laste tahtmisi täita, oli vaja neid tahtmisi ju sobivalt kujundada ja salaja mõjutada.

See toimis, konflikte eriti polnud või silusin need kohe ära. Ent ajapikku hakkasin märkama, kuidas avatust, ehedust ja siirust jäi üha vähemaks, nii minul kui lastel.

Küsisin endalt – milline fookus toetaks häid suhteid ja samas ehedust? Uueks keskendumispunktiks valisin mõistmise, tegelike vajaduste mõistmise. See tähendab, et ka vajaduste väljendamine on au sees  nii on ju lihtsam mõista.

Lahkarvamuste puhul proovin tunda ja väljendada siirast huvi, et leida tahtmiste tagant üles vajadused. Ja kaevan pealiskihtide alt välja enda omad, et pärast teise poole mõistmist neid avatult väljendada.

Kogen, et vajadustele keskendumine aitab tugevdada ühisosa ja lähedust. Kas pole nii, et nii meie kui laste vajadused on absoluutselt iga kord head? Minu kogemuse kohaselt on vajadused alati asjakohased. Ja väärivad tähelepanu.

Milline on Sinu keskendumispunkt ja kogemus?
Kui sooviksid seonduvaid teemasid lähemalt uurida, siis mitmeid võimalusi leiad siit.

Kogemusi jagas Nelli Jung

Spontaansete valikute kaudu värskuse ja mängulisuseni

On aegu, kus tegemised kuhjuvad ja kogu aeg on kiire-kiire. Sellisel perioodil kipub kaduma vabaduse ja mängulisuse tunne, pigem on lihtne kinni jääda pean-mustrisse, kus kõik tundub kohustuslik, raske ja koormav. Just sellisel ajal on eriti teretulnud värskust ja kiiret puhkamisvõimalust pakkuvad spontaansuse hetked – see on väärt ressurss, et end kiirelt kosutada ja värskust kogeda.

Mida ma saaksin pisut teisiti teha? Need on üllatavalt väiksed pisiasjad, mis saavad värskust luua. Võib-olla jalutad täna teist teed pidi koju, pöörates teadlikult ümbritsevale tähelepanu. Või tõstad oma lapsega kohtudes ta kõrgele õhku ja keerutad/hüpitad, kuni ta naerda lagistab (suurema lapsega võid ette võtta väikse maadlemispausi, mis on samuti väga lähendav). Või ehk helistad korraks sõbrale, lihtsalt, et öelda – oled kallis (ja võid lisada veel midagi, mille üle oled hetkel õnnelik, mis su elus toimib või sind toetab, vältides teadlikult kurtmise konksu otsa sattumist).

Aega on, natuke ikka. Proovi korraks lahti lasta ootustest ja kohustus-mõtlemisest, kuigi mõistus võib proovida sind veenda, et isegi korraks oravarattast välja astumine on patt. Proovi! Ühe minuti võid ju ikka võtta, et muigega vaadelda, milline osa eesootavatest tegemistest on “Täpselt nii PEAB!” ja millise osaga saad mängida. Selle vaatlemise tulemusena võib näiteks ohkest jälle-ma pean-lastele-süüa-tegema saada lõbus põrandapiknik või hoopiski pähklite-porganditega oravamäng õues.

See võib osutuda nn elupäästjaks, sest saad tunda end elusana, loovana ja vabana. Mitte elu ei pilluta ega ahista sind, vaid sina mängid elu poolt antud võimalustega. Spontaanselt, kuid arukalt.

Kuidas eristada emotsionaalset ja arukat spontaansust? Kõnnin tänaval ja tunnen mõnusat saialõhna, misjärel tekib vastupandamatu soovi astuda sisse avatud kohvikuuksest. Pähe tulevad mõtted: võin endale midagi head lubada, see saiake oleks mõnus spontaanne kosutus, olen väikse auhinna ära teeninud jms. Kas võib olla, et saialõhna peale on mul kerkinud mõnus emotsioon, mis tahab juhtimist üle võtta?

Võin anda ohjad emotsioonile, aga võin ka sammu nö tagasi astuda: emotsiooni märgata ja võtta korraks aeg maha, et tasakaalukalt alternatiive vaadata.

Jah, kosutus kuluks ära. Kas saiake on parim viis selleks või hoopis koormaks mu keha või tekitaks isegi süütunnet ja miks-ma-küll-nii-tegin-rahulolematust? Kas see oleks kooskõlas mu sooviga süüa rohkem värsket ja keha jõustavat toitu?

Alternatiive on mitu. Võin jõuda arusaamisele, et tahan enda eest hoolitsemiseks hoopis pargis mõne minuti pingil istuda ja õitelõhna nuusutada või päikese paitust nautida või oma kehale teistmoodi liikumist võimaldada (pearingid, krapsakas kõndimine, seljasirutus, kodune tants).

Võin ka otsustada, et üks kaneelisaiake on praegu tõesti just see, mille täiega nautimine pakub mulle parimat kosutust ning see spontaanne teisti-tegemine ei ole liigne kõrvalekalle tervisliku toitumise plaanist. Mõlemal juhul olen mina valiku tegija ja saan spontaanselt oma vajadustest lähtuda.

Kas ma ikka pean? Mul ei ole kohustust iga hetk tervisliku toitumise plaani järgida ega ka vajadust iga emotsiooniga kaasa joosta. Peatun, vaatlen, otsustan. Ja tean, et pean-mõtted on minu enda kahe kõrva vahel – lihtsalt mõtted 🙂 Ja sisemine raskustunne “ma ei jaksa – ma ei saa – ma ei taha”… see on emotsioon, mida ma oma mõtetega vahel võimendan ja alal hoian.

Spontaansus on minu ressurss, mille abil takistavatest mustritest väljuda!

Need näited ja võimalused pani kirja Nelli Jung, Teadveloleku kursuse üks juhendajatest.


Mõtteviisi ja suhtumise märkamine

Mis eristab edukaid ja õnnelikke inimesi mitte nii edukatest? Hea on see, et uuringute põhjal teame olulist tegurit, mida on igaühel võimalik suunata. Nimelt – mõtteviisil on tohutu jõud! Siin mõned konkreetsed soovitused, millest selles teemas abi võib olla.

Õpi märkama, milline mõtteviis Sind hetkel juhib. Carol S. Dweck, Stanfordi Ülikooli psühholoogiaproffesor, toob esile 2 oluliselt erinevat mõtteviisi: kinnistunud ja edenemisele suunatud. Kui sa märkad end mõtlemas stiilis “ma ju olengi selline”, “sedasorti asjad mul ei õnnestu” või nt “see on alati olnud minu nõrk koht”, siis on see kinnistunud mõtteviis, mille kohaselt on võimekus püsiv suurus. Nii mõtlemine ei soodusta sügavat õppimist ja tulemuste nimel pingutamist, samas kui edenemismõtteviis usub, et võimekus on arendatav ja küsib: kuidas ma saan õppida?

Pane tähele, kuidas sa räägid. Püüa kasutada arengule keskenduvat kõneviisi, mis õppimist toetab. Näiteks “Ma ei oska” asemel võid öelda “Mul on vaja veel harjutada” ja endalt küsida: “Kuidas ma seda teha saaksin?”

Märka oma suhtumist raskustesse, ebaõnnestumisse. Kui tajud olukorda hinnanguna iseendale (a la: ma olen rumalam kui teised; ma pole piisav, et sellega hakkama saada), siis enda kritiseerimise asemel küsi hoopis: “Kuidas ma ennast praegu toetada saan?” ja seejärel “Mida on vaja teisiti teha kui seni? Kas vajan ehk tagasisidet, abi või head nõu?”.

Nõuannete autor on Malle Rajangu, kelle juhtimisel saab mõtteviiside mõju uurida 16.05.2019 meistriklassis “Julgus ebaõnnestuda kui edu alus”. Harjutame praktilisi oskusi, mis aitavad toime tulla sisemise kriitika, kommentaaride ning ebamugavustunnetega ning kogeme, kuidas väärtustest juhindumine saab pakkuda julgust, motivatsiooni ja püsivust.

 

Läheduse loomise võimalusi pingete puhuks

Olen hakanud aja jooksul aina enam mõistma, et lapse heaolu saab alguse pere suhetest. Sellest, kuidas pingeolukorras suudame jääda rahulikuks, et valida õige käitumisviis. Selles, kuidas suudame endaga toimetuleku toetavaid võtteid õpetada ka oma lastele. Ja muidugi oskuses hoida ja tugevdada lähedustunnet. Altpoolt leiad mõned praktilised nipid.

Kui Su suhe lapsega on keeruline võta iga päev 5 minutit, et leida oma mõttes tema tugevaid külgi ja tunnustust väärivaid tegusid tänases päevas. Ära peatu enne, kui oled neid leidnud vähemalt 5. Jaga neid kindlasti oma lapsega. Nii aitad ennast ja oma last, et väljuda negatiivsuse ringist, kuhu olete kinni jäänud.

Õppige koos lapsega tugeva emotsiooniga toimetuleku tehnikaid. Valige üheskoos välja üks tehnika, mis aitab keerulises olukorras selget mõistust säilitada ja hakake seda treenima terve perega (või vähemalt lapsevanemana koos lapsega). Uue käitumismustri treenimine on pikk protsess ja seda saab kinnistada vaid rakendades. Mängige olukordi läbi, püüdke rakendada pingelistel hetkedel ja jagage vastastikku oma kogemusi. Jaga kindlasti õnnestumiste kõrval ka raskusi ja vana mustri kasutamist – ka ebaõnnestumised on väärtuslikud hetked sellel uue mustri treenimise teel.

Kui oled oma lapsega konfliktis, võta esmalt aeg rahuneda. Emotsiooni pealt ei ole võimalik ühtegi olukorda lahendada suhteid hoidvalt ja tulemuslikult. Kui oled valmis sõbralikuks vestluseks, mine ja küsi oma lapselt, kuidas tema seda olukorda nägi ja mis oli tema eesmärk. Katsu kogu vestluse vältel olla uudishimulik kuulaja ja küsija – sellest võib kujundada väärtuslik perspektiivi avardav ja mõistmist suurendav vestlus.

Praktiliste nõuannete autor Lii Kaudne

Tänases kiires täispikitud maailmas on lihte kaotada iseennast ning keerukas seada prioriteete. Heade tulemuste ja edu kõrval räägitakse järjest enam vaimse tervise probleemidest – inimesed ei ole enam enda ja oma vajadustega kontaktis ja väsivad ära. Noored ei oskagi enda eest hoolitseda, sest meie, täiskasvanud, ei mudelda seda piisavalt.

Vaikuseminutite koolitus lastevanematele annab hea võimaluse korraks sellest rattast maha tulla, mõtestada laps-vanem suhte jaoks olulised teema taas läbi ning vaadata oma igapäevategevuste virr-varris nii mõndagi värske pilguga. Alustan uue grupiga 28. aprillil Tartus.

Harjutuste tagasiside kogumine vihikutesse

Harjutuste tegemisel on tagasiside oluline, kuid igapäevaselt ei saa ainetunnist võtta piisavalt aega, et kõikide laste tagasisidet ära kuulata. Nägin aga, et see on neile oluline ja sellest sündis mõte hakata pidama Vaikuseminutite tagasisidevihikut.

Minu ja mu õpilaste koostöös sündisid järgnevad refleksiooni punktid.

1. Kuidas täna see harjutus minu jaoks oli? Kuidas see mul sujus? Kas sain ja kuidas sain oma tähelepanu harjutuse juures hoida? See punkt kujunes välja soovist, et lapsel endal tekiks võrdlus mõju osas (teen sama harjutust pikema perioodi jooksul).

2. Mis võis mind täna segada? Või ei seganud midagi? Siin on tulnud näiteks vastuseid, et ei saanud täna täie tähelepanuga harjutust teha, sest läksin vahetunnil riidu oma sõbrannaga. Esialgu muidugi märgatakse väliseid segajaid – Jüri või Mari näol või veesolina ja muu müra näol. Teine tasand on see, kui hakatakse märkama segajaid enda sees.

3. Mida täna märkasin, et sain selle harjutusega treenida? Vastusteks olen saanud, et tähelepanelikku kuulamist, märkamist, tähelepanu juhtimist, mälu jne.

Kogemuskirjelduse autor Elin Ots

Kui keegi õpetajatest-juhendajatest tahab kirjalikku tagasiside kogumist proovida, siis soovitan refleksiooni küsimused kujundada koos oma õpilastega ja lähtuda seejuures nende vajadustest.

Sellise tagasisidevihiku kasutuselevõttu tasub proovida igas vanuses koolilastega. Eks nad selgitavad vastavalt enda eale, kuid tagasiside vihikud on mul olnud koolis kasutuses alates esimesest klassist ja edasi kõikides klassides, kus olen õpetanud. Lastele on väljendamine oluline ning õpetajana saan hea ja kiire ülevaate.

Oleme kokku leppinud, et mingil ajal ma ka korjan need vihikud kokku. Sest ka õpetajale on vaja seda ülevaadet ja refleksiooni harjutuste toimimisest. Kuid vahel teeme nii, et võtame selle aja vaatamaks koos, et kuidas on näiteks ühe ja sama harjutuse puhul läinud jne.


Kas soovid veel praktilisi ideid ja lahendusi, kuidas lastega Vaikuseminuteid kasutada? Kui Sul baaskursus veel läbimata, siis kohe-kohe on alustamas selle hooaja viimane grupp.
Vaata siit peatsete baaskursuste kohta: http://vaikuseminutid.ee/avatud-koolitused/
Kõiki selle hooaja võimalusi saad vaadata siit.

E-mail: info@vaikuseminutid.ee Otsi Facebookist: Vaikuseminutid
MTÜ Vaikuseminutid Registrikood 80379284 Maj.tegevusteade 143877 EE587700771001488361
MAA
Heateo-SA_logo