Olen 3 lapse emana teinud palju vigu ja avastusi ning leidnud üles mitmed salakavalad uskumused, mis hoiavad laste arenguvõimet tagasi — ei lase neil iseseisvuda. Me tahame endast parimat anda, kuid nende müütide lõksus olles ahistame nii ennast kui lapsi.
Lisaks takistavatele müütidele toon välja ka omapoolsed soovitused, kuidas saad emana paremini kaasa aidata sellele, et laps õpiks aina paremini endaga toime tulema.
1. EBAÕNNESTUMISI JA VIGU PEAKS VÄLTIMA
“Aga äkki mul läheb valesti,” muretsevad lapsed vahel enne, kui nad isegi proovinud on. Huvitav, kust nad selle hirmu said? Beebid igatahes ei karda vigu teha. Paljud lapsed ja täiskasvanud aga küll. Minul on see mure olnud eriti tugev ja tagantjärele näen selgelt, kui suur takistus see on olnud.
Ilma vigu tegemata on raske õppida, kas pole? Vigade vältimine on üks võimsamaid arengutakisteid. Sestap püüan lastesse süstida vigade tegemise julgust ja isegi rõõmu. Mitte ainult tulemus ei loe, vaid ka proovimine on väärtus! Läks untsu — proovime uuesti! Niimoodi mul üldse ei õnnestu — jälle avastasid midagi olulist! Katsetada on lõbus ja nn vead on loomulik osa sellest.
Olen lastele sageli rääkinud lugu sellest, kuidas mul autojuhtimine esimestel kuudel kohe üldse välja ei tulnud. Nad armastavad seda! See on lõbus lugu, mis vürtsitatud jaburate vigadega ja kõnekate kirjeldustega, kuidas värisesin hirmust juba enne sõidutunni algust. Mu sõiduõpetaja ütles, et minust vist ei saagi autojuhti. Pisaraid neelates vahetasin õpetajat. Uus õpetaja ei läinud mu vigade peale närvi, vaid tegi mulle selgeks, et selleks ta seal ongi, et saaksin turvaliselt vigu teha ja harjutada. Närvis olles on ju raske õppida.
Proovida üha uuesti ja uuesti, harjutada ja katsetada — see on võti! Seetõttu ei jäta ma kasutamata ühtki võimalust, et rääkida enda vigadest naljatlevas ja mängulises toonis, rõhutades kunagiste äpardumiste kasulikkust!
2. EMA VÕIKS IDEAALIS OLLA ALATI RAHULIK, PUHANUD JA ABIVALMIS
Kellel sellisest ideaalpildist kasu on? Tegelikule elule see ei vasta ja ema elu kergemaks ei tee. Ja selline püüdlus on karuteene ka lastele!
Miks? Lapsel on siis palju keerukam õppida, et raskused on loomulik osa elust. Ja mis veelgi olulisem — loomulik on kasutada erinevaid nippe/võimalusi, et erinevate tujude ja seisunditega paremini toime tulla.
Oeh, kuidagi väsinud ja närviline olek on — mida ma võiksin küll enda heaks teha? Lähen hingan korra värsket õhku! Võtan 3 minutit pausi iseenda jaoks! Räägime midagi lõbusat, nii et saaks naerda! Ma õige võimlen natuke! Kes tahaks mind kallistada?
Mul on 3 taibukat last ja sageli nad märkavad mu vajadusi juba enne, kui väljendada jõuan. Vahel pakuvad ka lahendusvõimalusi. Ja oi kui palju lihtsam on siis lapse paha tuju puhul küsida — mida sa enda heaks teha saaks? 4ne tirts tahab enamasti kallistada, 6ne teeb näiteks tähelepanu harjutust, 10ne poeg eelistab jalutuskäiku või lõuatõmbeid või maalimist. Aga see, et nad suudavad neid võimalusi näha ja kasutada, muudab minu elu nii palju lihtsamaks. Ja nende elu muidugi ka!
3. KUI LAPS HÄSTI HAKKAMA EI SAA, VÕIKS TEDA KÄHKU AIDATA
Aitamine pakub turvatunnet, selles pole midagi halba. Kui just aitamiste käigus ei kasva teadmine, et laps ise ei saa piisavalt hästi hakkama. Vahel on vaja palju kannatlikkust, et mitte lihtsat liigutust ise ära teha, vaid lasta lapsel rahulikult pusida.
Kui mu keskmine tirts veel 2-aastane oli, siis julgustasin teda ikka ise suud pesema. Ta veetis vannitoas tubli 5 minutit ja tuli siis tagasi umbes sama rokase suuga. Kuna mul oli veel väiksem titt kaenlas ja tegemisi jagus, siis võtsin ta vastu rõõmsa tunnustusega — oi, näed, läkski natuke puhtamaks. Ja vaata, siit kohast saaksid veel natuke puhtamaks küürida. Tema jälle rõõmsalt vannituppa ja mõne aja pärast veidi puhtama suuga tagasi. Nii mitu korda.
Ükskord oli mul külas sõbranna, kes vaatas seda trianglit siira imestusega. Tema stiil oli pärast sööki oma 3-aastane laps kaenlasse haarata ja tal kraani all kiirelt suu puhtaks pesta. Saab ka nii. Kuid selles puudub panus iseseisvate oskuste ja enesekindluse kujunemisse. See panus tasub end aga kuhjaga ära!
4. LAPSED VAJAVAD EMA LÄHEDALOLU, ET END HÄSTI JA TURVALISELT TUNDA
See on trikiga müüt, sest vastab ju tõele — ema armastus ja lähedus on olulised. Ja kindlasti on siin piirid, mis iga lapse puhul erinevad. Oluline on mitte unustada ka ema piire!
Mulle läks südamesse ühe väikelapse isa, kes soovis oma naisele puhkust anda, kuid ei saanud naist nõusse. Naine väitis kaljukindlalt, et ei saa mitmeks päevaks ära sõita, sest laps vajab teda. Mees, nähes oma kaasa kurnatust ja vahelduse vajadust, pani lauale trumbi — palun võimalda mulle see omaette aeg oma tütrega, et saaksin temaga lähedussuhet kasvatada. See variant töötas, sest ema oli valmis toetama tütart ja meest, kuid iseennast mitte — jabur, kas pole. Ja samas nii tavaline, nii emalik.
Mäletan, kuidas ma ükskord peale pikemat äraolekut koju jõudes uksest sisse astusin ja ootasin, et nüüd kõik nutused lapsed tulevad mind kallistustega enda alla matma. Pidin pettuma. Keegi ei nutnud, kõik toimis ja hetkel oli midagi toredat pooleli, nii et tervitamine kostis teisest toast nagu muuseas. Ja ma tõesti olin pettunud, tundsin end ebavajalikuna. Pärast rääkisin oma mehega ja tema küsis — kas sa tõesti tahad siis, et me oleks su äraoleku ajal õnnetud? Muidugi ei tahtnud, ma olin seda kartnud. Ja samas olin sellesse klammerdunud. Nüüd avastasin, et olin seda lastele isegi sisendanud.
Aga tõepoolest — miks mitte vaadata asjale avaramalt! Miks mitte lubada teistel lähedussuhetel vabalt õitseda? Ja miks peaksin mina end emana selle pärast halvasti tundma?
5. LAPSED EI SUUDA STRESSIROHKETE OLUKORDADEGA ISE TOIME TULLA
See on mulle eriti südamelähedane teema, sest paljud lapsed tõepoolest ei oska. Ja tegelikult ei saagi osata, kui keegi neile ei õpeta. Emad-isad on samas enda stressigagi hädas, sest neidki pole õpetatud. Aga see pole veel põhjus käega lüüa.
Stressi ja tugevate emotsioonidega toimetulekuks on olemas hulk praktilisi nippe ja vahendeid. Osad sobivad juba 3-4 aastastele ja igal lapsevanemal tasub need ära õppida, et kasutada nii ise kui lapsega. Sest miks kulutada väärt hetki stressamisele ja tülitsemisele!
Näitena, mida hästi tunnen, toon Vaikuseminutite harjutused. Olin tõesti üllatunud, millise kergusega mu tütar need lühikesed harjutused ise kasutusse võttis. Oli see siis ülemeelik lollitamistuju, raskused magamajäämisel või väikse õe peale närvi minemine, ühtäkki olid tal endal lahendused olemas. Isegi keset ööd ja okseviirust olen saanud sellele viidata, et tegelikult sa ju oskad end ise aidata ja rahuneda. Ja see on lapse jaoks nii võimas tunne, kui ta saab ise hakkama.
Üks tuttav ema rääkis, kuidas ta köögi aknast kuulis tütart kabuhirmus karjumas, sest too kartis paaniliselt läheduses lendavat herilast. Ema oli temaga varem Vaikuseminutite hingamisharjutust teinud ja nüüd piisas vaid aknast hüüda: “Hinga!”. Natukese aja pärast tuli tirts igavesti uhkena tuppa ja teatas: “Emme, ma sain hakkama! Ma sain täitsa ise hakkama!”
Toredalt lasteaiaõpetajalt sain aga kuulda, kuidas lapsed ise kakluse lahendasid. Selleks ajaks, kui õpetaja tülitsevate poiste juurde jõudis, seisis nende vahel juba laps, kes harjutust juhendas. Ülejäänud seisid ringis ümber ja tegid kaasa. Nii et lapsed suudavad stressirohkeid olukordi lahendada küll, kui neil selliseid oskusi arendatakse. Eelkõige on neil vaja praktilisi vahendeid!
Lapsevanemate koolitusi pakutakse palju ning valiku tegemisel soovitan lähtuda eelkõige praktilisusest. Hea, kui leidub nii lapsevanemaid kui lapsi, kes on valmis oma näo ja sõnadega kogemust kirjeldama. Siis ei jää praktilisus pelgalt sõnakõlksuks! Kindlasti peaks koolitus sulle andma piisaval hulgal tugivahendeid, on need siis kirjalikud või audiotoed, aga muidu võib meetod jääda kergesti sinnapaika. Ja ära unusta iseennast! Lapsed ei taha väga järgida nippe ja soovitusi, mida vaid neile pähe määritakse. Kui nad saavad aga teha koos ema-isaga, siis on need mõnusalt veedetud ühised hetked, mis kasvatavad väärt harjumusi justkui muuseas.
Lugu ilmus Delfi “Pere ja kodu” rubriigis 03.04.2018 ja autoriks on Nelli Jung.