Postimees: depressiooni epideemiast ja sellest pääsemisest

Depressiooni ärahoidmiseks ja ravimiseks tuleb õppida oma mõtteid puhastama, mis on sama harjumatu kui hügieeni hoidmine keskajal.

Kas pole mitte karm tõdemus, et kolmandik Eesti noori on viimase aasta jooksul kogenud depressiivseid episoode? Tervelt kolmandik! Sealjuures nt 15-aastastest tüdrukutest koges vähemalt 2nädalasi depressiivseid episoode lausa 51%! See on päris hull, ent veel hullem on levinud hoiak, millega olukorrale reageeritakse.

Noorte depressiivsus polevat midagi erilist. Pigem on see normaalne, sest kellel meist – või enda lähikonnas – poleks esinenud depressiivsust. “Kõigil on, see on üldteada ja ei eruta enam kedagi,” öeldakse õlakehituse saatel.

Osaliselt pean nõustuma. Kõigil paistab olevat lähedaste või sõprade hulgas keegi (või mitu!), kes depressiooniga hädas olnud. Kui ütled, et sul pole, siis on kaks võimalust. Sa kas oled suur erand või siis elad teadmatuses. See viimane on ka üsna levinud.

Õlakehitusega ei saa ma aga nõustuda. Minu ettepanek on vaadata asjale ausalt otsa. Ilma pead liiva alla peitmata, et ja-jah, aga tempo ja stress ja elu on selline, mis seal siis ikka. Vaadata uurivalt ja ilma emotsionaalse hämata, mida see tegelikult tähendab ja mida tegelikult saab teha.

Kuidas depressioon sinu elus esindatud on?

Kui depressiivne on su laps, siis võib sul olla tunne, et sa lihtsalt ei jõua temani. No ei saagi ühendust, ta nagu ei kuulakski sind või ei hooliks. Aitamiskatsed võivad anda tulemuseks õlakehituse, uksepaugutuse või tuima nutivahendi jõllitamise. Võib ka juhtuda, et sa ei kuulegi tema enesetapumõtetest ja ei tea, mis vahendeid ta hingevalu summutamiseks kasutab (eneselõikumine on üks levinumaid, ained muidugi ka).

Kui see on su elukaaslane, siis võid kindel olla, et tal on vähem jaksu teiste mõistmiseks, olla kohal sinu ja/või laste jaoks, kuulata ja aidata. Pigem on ta kogu aeg väsinud ja morn, endassesulgunud ja negatiivne. Ta ei tunne elust ega sinust rõõmu, ta lihtsalt ei suuda seda.

/…/

Kokkuleppel ajalehega Postimees on artikli tekst siin lehel jagatud osalises mahus.
Siit vahelt on puudu osa, mis kirjeldab depressiooniga kaasnevaid mitmekesiseid kulusid (kokku ca 4% SKTst) ja raha raiskamist, kui tegeletakse vaid tagajärgedega (iga ennetusse panustatud euro toob tagasi 4 eurot).
Artikli täistekst on avaldatud Postimehes 08.01.2020 ja loetav sealses online-keskkonnas.

Katk muudkui levib – depressioon on hügieeni küsimus!

Juba aastal 2004 andis WHO välja uuringuid ja infot koondava raporti pealkirjaga “Depressioon: globaalne kriis”. Lühidalt – tegemist on keskaegse katkuga võrreldava haiguslevikuga.

Muidugi võib depressiooni ja katku vahel välja tuua palju erinevusi. Aga mõlemaga seotud olulise õppetunni võib kokku võtta ühe sõnaga: hügieen. Jah, lisaks füüsilisele hügieenile on nüüdsel ajal põhjust tuua esiplaanile vaimne hügieen: enda puhastamine infomürast, kuhjuvatest muremõtetest, raskemeelsusest ja ülekoormatusest.

See on sama harjumatu kui oli hügieeni hoidmine keskajal. Vajalikud oskused ja harjumused ei teki iseenesest, neid on vaja õppida. Stressikoorma kergendamine ja mõtteaparaadi puhkamine on tänapäeva maailmas kõigile vajalikud. Eriliselt on neid oskusi tarvis muidugi nendel, kes juba raskustesse sattunud või sattumas.

Milliste oskustega saab kriisi langemist vältida?

Suurbritannias suunavad perearstid vaimse tervise riskidega patsiente konkreetseid oskusi õppima. Nimelt õppima paremini teadvustama enda sees toimuvat, enda mõtteid ja emotsioone, märkama riskikohti ja enda vaimse heaolu eest hoolitsema. Seda metoodikat nimetatakse mindfulnessiks, mille eestikeelne vaste on teadvelolek.

Avastusi teadveloleku positiivsete mõjude kohta on palju ning aina enam peetakse arukaks rakendada neid oskusi ennetuslikus võtmes, sh tervishoius, sotsiaalvaldkonnas, hariduses jm (Suurbritannia riiklikust raportist saab mitmekülgse ülevaate).

Eestis on MTÜ Vaikuseminutid hariduse vallas viis aastat tegutsenud ja üsna pea tulevad juubelikonverentsil avalikustamisele põnevad tulemused Tartu Ülikooli teadusuuringust, milles osales 12 kooli üle Eesti. Uuringut juhtinud teadur Kristel Põder tõdeb, et tegu on hetkel teadaolevalt maailma suurima valimiga mõju-uuringuga (mindfulness-tüüpi kooliprogrammide seas), ka tulemused on huvitavad.

Viie aasta jooksul on Vaikuseminutite kursustel osalenud u 4000 õpetajat mitmesajast haridusasutusest, kes õpitud oskusi edukalt lastele ja noortele edasi annavad. See töötab: lapsed saavad oskusi end tasakaalustada ja pingetega toime tulla, neil on tunnis ja kodus kergem õppida (vt lühivideot noortega) ning oluline on ka mõju õpetajatele endile, kes saavad abi enda ülekoormatuse, stressi ja kurnatuse osas.

Lahendus ei peitu spetsialistis vaid sinus

Niisiis on üks ennetuslik teadveloleku-põhine lähenemine Eestis juba toimimas. Mis meid takistab seda laialdasemalt vaimse tervise heaks kasutamast ka teistes valdkondades? Kui see on lihtsalt mitteinformeeritus või skepsis, siis piisab uuringutega tutvumisest või veel parem – isiklikust kogemusest. Kui võtad ette katse ja neid tehnikaid-oskusi järjepidevalt kasutad (järgides tõenduspõhist 8-nädalase õppe mudelit), siis on muutused sinu heaolus ja tervises peagi selgelt märgatavad.

Aga selles vist häda ongi: me pole harjunud enda vaimse tervise heaks ise midagi tegema, ammugi siis ennetavalt. Isegi teadlikkuse tõstmine vaimsest tervisest toimub enamasti selle loogikaga, et oskaks märgata probleemi ja minna spetsialisti juurde (ja suure tõenäosusega saada tablette).

Artikli lõpulõigud, mis rõhuvad paralleelile hambapesuga, on lugemiseks avatud Postimehe tasulises keskkonnas.
Tahaksid sellest teemast rohkem teada? Oled soojalt oodatud konverentsile!