Juba kolmandat kuud on Türi ühisgümnaasiumis kord päevas vaikuseminutid ja kui algul pidasidki õpilased seda mingiks uueks jamaks, siis nüüd nad lausa ootavad neid.
Sisenen üheteistkümnenda klassi emakeeletundi, mis algab vaikuseminutitega. Neid läbi viiv kooli psühholoog Svetlana Pärnsalu teeb ettepaneku harjutusi kaasa teha. Nõustun.
Mõtted ei lase silmi sulgeda
«Säti ennast mugavalt istuma ja kui oled valmis, siis sule oma silmad,» alustab Pärnsalu. (Mugav on mul küll, kuid miks sulgeda silmad. Jätan parem lahti.)
«Häälesta ennast helidele, mis on sinu ümber.» (Hääli kostab koolimajast tõesti palju: toolide liigutamised, jutukõmin, uste kinni-lahtikäimised…)
«Püüa teha nii, et ükski heli ei läheks kaotsi.» (Kas hakkan neid siis üles kirjutama või? Haaran isegi märkmiku järele, kuid siis tuleb meelde, et teistel on ju silmad kinni.)
«Kuula ka kõiki kaugemaid helisid.» (Kuskil sõidab tõesti auto, teinegi, mis mürin see veel on…)
«Kui mõtted lähevad rändama, siis too nad tagasi kuulamise juurde.» (Kuhu rändama, ma ju pingutan! Et mul on silmad lahti, vaatan vargsi ringi ja näen vaid kinnisilmi liikumatult istuvaid õpilasi. Ka õpetaja istub silmad kinni. Silmi ma ikka kinni panna ei saa, kuid suunan pilgu aknast välja kaugusse.)
«Märka ka helisid, mis on sinu enda sees.» (Aina huvitavamaks läheb, mis hääli ma enda seest peaksin kuulma? Ma ei kuule midagi!)
«On see südame hääl või hingamise hääl.» (Tundub naljakas, kuid ma kuulengi südame tukseid ja seda, kuidas hingan!)
«Märka, kuidas sa ennast praegu tunned.» (Olen üllatunud, mis asi see nüüd ka ei ole, on hetkeks tähelepanelik olla täitsa lahe!) «Kui oled valmis, ava silmad ja tule siia tagasi.» (Ja ongi kõik? Ootasin midagi enamat.)
Pärast paariminutist vaikusehetke taastub klassis tavaline koolisagin ja emakeeletund võib alata. Minuga vestlema tulnud õpilased Kätlin Saarm, Maarja Mehiste ja Alvar Timoskin, nähes minu hämmeldust, julgustavad kogetut mõistma. Esialgu tundunud ka neile, et see on jälle mingi uus jama. «Algul on seda vastu võtta ootamatu ega pruugi aru saada, miks ja milleks, kuid meie teeme vaikuseminuteid jaanuarist ja sellest on saanud koolipäeva oodatud osa. Oleme ka omavahel suheldes palju rahulikumad,» selgitab Kätlin.
Alvar kinnitab, et esimene kord oli lisaks hämmeldusele ka nalja ja naeru. «Meil polnud kohe oskust keskenduda olemisele ja kuulamisele, nüüd on lausa tore vaikselt olla. Lihtsalt keskendud ja mõtled, pärast jääb tunnis enamik asju palju paremini meelde,» lausub ta.
“Meil polnud kohe oskust keskenduda olemisele ja kuulamisele, nüüd on lausa tore vaikselt olla.”
Maarja lisab, et rahu ja heaolutunne on sedavõrd nakkav, et hakkad seda hetke koolipäevas lausa ootama. «Ise ei suuda end sellele tasandile viia, et mõelda ja vaikselt olla. Koos klassiga on palju parem, see, kui saad aja niimoodi seisma panna ja keskenduda iseendale, justkui liidab meid. Vaikuseminuteid võiksid kõik proovida, see tõesti toimib hästi,» ütleb Maarja.
Õpilastega vestluse lõpetanud, läksin Svetlana Pärnsalu juurde, kus võttis mind vastu arvutist kõlav meditatiivne muusika. Nähes minu pilgus küsimust, vastas koolis kolmandat aastat psühholoogina töötav Pärnsalu, et see on tema mantra. «Mantrate kuulamine rahustab mind ja hoiab tasakaalus,» sõnas ta.
Pärnsalu usub sõna jõusse, ta teeb vaikusehetki iga päev kodus enne magamaminekut. «Võtan nii päeva kokku ja lõõgastun enne uinumist. See annab mulle vajalikku rahu,» põhjendab ta.
Pärnsalu meelest me kõik kogu aeg kiirustame kuhugi, oleme murelikud ja kurvad, elades minevikus, või ärevad, sest mõtleme hirmuga tulevikule: kuhu on vaja minna, mida teha. «Hirmu tuleviku pärast kogevad just lõpuklassi noored ja vaikuseminutite lõõgastavad tähelepanuharjutused annavad oskust tulla praegusse hetke, märgata, kuidas ma ennast tunnen, mida ma hetkel vajan. See on suur oskus,» selgitab ta.
Nii kõnetas teda ta vaikuseminutite koolitus, milles ta osales eelmise aasta augustis. Pärast mõningast selgitustööd koolis ja proovimisi koos õpetajatega alustas ta minutitega õpilastele. Täpsemalt aasta algusest proovib kool, kuidas õpilased vaikuseminutitesse suhtuvad ja kas on valmis neid vastu võtma. See kõik leiab aset vaid juhtkonna toetusel ja on õpilastele rangelt vabatahtlik. «Praegu on vaikuseminutid XIa ja XIIlr klassis. Kaasa teeb ka mõni õpetaja, kelle klassis kord päevas vaikuseminutid toimuvad,» ütleb Pärnsalu.
Vähemalt üks õpetaja on Pärnsalule kinnitanud, et lapsed on pärast seda koostööaltimad ja keskendunumad. «Mis saab olla parem, kui lapsed oskavad vabaneda muretsemisest, ärevusest, kiirustamisest ja tunnetada, mis on nende enda vajadused, õppides hoolima iseendast, saavad nad rohkem hoolida ka teistest,» lausub ta.
Õpilased tunnetavad harjutuste kasu
Pärast paari kuud tehtud küsitlusest on selgunud, et kõik 20 lõpuklassi õpilast ja üle poole 19st XI klassi õpilasest tunneb harjutustest kasu. Esile tõstsid nad klassiruumi saabuvat rahu ja vaikust ning nii füüsilist kui ka vaimset lõõgastumist. Üle poole õpilastest on kogenud, et pärast vaikuseminutite harjutuste tegemist on neil lihtsam olla teistega sõbralik, pooled nõustusid väitega, et neil on kergem õppida.
Pärnsalu teada kasutavad lasteasutused vaikuseminuteid mujalgi Eestis, aga maakonnas teised koolid teadlikult vaikselt olemist ei rakenda, kuid võiksid. «Näen nüüd juba tulemuste pealt, et seda on vaja, alustada pole kunagi liiga vara ega liiga hilja,» kinnitab ta.
Pärnsalu sõnab, et vaikuseminutid annavad oskust elada hetkes ja teadlikumalt, tulla toime ka probleemsetes olukordades. Seda teab ta öelda oma kuue- ja neljaaastase lapse pealt. «Nii kui ma olen pinges või ärevil, lapsed kohe tunnetavad seda ja peegeldavad seda oma käitumisega,» selgitab ta. «Nende käitumine annab mulle märku, et tuleksin hetkesse, oleksin kohal nii iseenda kui siis ka nende jaoks.»
Pärnsalu soovib, et vaikuseminuteid kogeksid kõik klassid. «Usun, et Türi ühisgümnaasiumis ma jõuan selleni,» lausub ta. «Soovin, et õpilased oleksid teadlikumad oma vajadustest ja mõtetest ega samastaks ennast mõttemustrite või rollidega, mida nad elus mängivad. Teadvustades saab tekkivaid emotsioone justkui kõrvalt vaadelda ja neid paremini soovitud suunas juhtida.»
Õpilaste tähelepanekuid
♦ hea on end ümbritsevast välja lülitada, saab tempo maha võtta;
♦ avastasin, kui rahulikuks saab end meelestada lihtsalt mõeldes;
♦ tihti on käed ja jalad külmad, kui kehaosadele keskendusime, tundsin, kuidas nad läksid soojaks;
♦ avastasin, et elu on ikka nii automaatne;
♦ sain teada, et hingamise kontrollimine annab väga palju juurde;
♦ see hetk iseendale võiks kauem kesta.
ALLIKAS: Türi Ühisgümnaasiumi XIA JA XIILR klassi õpilased
Artikli autor: Silvi Lukjanov
Fotod lastest: Dmitri Kotjuh
Svetlana Pärnsalu osales Vaikuseminutite baaskoolituse avatud grupis. Kui sinagi tahaksid laste või enda heaolu kasvatamiseks tähelepanu ja meelerahu harjutusi kasutada, siis leiad infot siit.