„Valikuid teha ja midagi muuta saab ainult selles hetkes. Kui ma samal ajal mõtlen, et kunagi oli mul sama probleem, võivad võimalused jääda märkamata. Ka keerulisemate olukordadega on nii, et olles päriselt kohal ja avatud, sünnivad ootamatud lahendused. Nii et hetkes elamine – olla kohal selle jaoks, mis päriselt on, olla kontaktis sellega, mis parasjagu toimub kas enda ümber või sees, annab juurde valikuvabadust,” mõtiskleb Tartu ülikooli lektor ja eetikakeskuse projektijuht, Vaikuseminutite algatuse eestvedaja Nelli Jung (36).

Tema teekond teadlikkuse radadel algas emakssaamisega. Last kõhus kandes liikus naine mahedama eluviisi suunas, sai oma kehaga aina enam ühendust ja hakkas vaatama üha rohkem enda sisse. Ka sünnitusjärgne depressioon, mis tõi valusalt nähtavale nii äärmusliku eneseohverduse kui ego, oli osa sellest rännakust. Väikse tite kõrvalt kriya hatha jooga tundides käima hakates koges Nelli täielikku keskendatust ja sai süveneda hetkes toimuvasse. Tasapisi muutusid need teemad ta elu väga oluliseks osaks.

Nüüd, kolme lapse emana, kuuluvad ta hommikutesse viie tiibetlase harjutused, mis on andnud talle energiat, teadlikkust ja tulemuslikkust. Veel on neis, nagu ta õhtuteski, paarikümneminutiline keskendumise treenimine. See oli ka pikka aega osa laste magamauinutamise rutiinist.

„Pärat kallistusi ja paitusi oli meil vaikuse kokkulepe. Lapsed olid voodis ja nautisid mu turvalist lähedust, samas teadsid, et teen praktikat. Kui vaikusekokkulepe ei pidanud, saingi neile selgitada, et harjutan keskendumist ja kui samas toas käib sosistamine või lollitamine, ei tule see hästi välja. Lastel tärkas huvi ja nad hakkasid pärima: Emme, mida sa seal täpselt teed, tahaks ka proovida.”

Lastega tegi Nelli lühikesi Vaikuseminutite harjutusi, neid veelgi lihtsustades, kuna noorim tütar polnud siis veel kolmenegi. Näiteks helikausiga heli tekitamine ja selle kuulamine kuni vaibumiseni – lühike, samas põnev tähelepanu koondamiseks ja aitas lastel ka tujusid maandada.

6aastane Saskia palub emalt sageli Vaikuseminuteid, enamasti hingamise jälgimise, kuulamise või keha tunnetamise harjutust. Kui harjutuse tegemiseks teise tuppa minnakse, sätib end sageli kaasa ka 3aastane Nora, kellel on vabadus ühineda või vaikselt jälgima jääda. Saskiale väga meeldib pärast harjutust rääkida, mida ta märkas ja koges. Ta ütleb, et kui tal on hull lollitamise tuju ja ülemeelik olek, millest kuidagi üle ei saa, siis on kaks lahendust: üks on jalutamine ja teine Vaikuseminutite harjutus. Aga harjutusest olevat rohkem kasu.

10aastase Kareliga on veidi teistmoodi. Tema oli alguses pigem protestimeelne, sest ema tööasjad ei puutuvat temasse. Teema on avanenud pigem arutelude kaudu ja nüüdseks on poisis üha enam oskust märgata, kuidas teda mõjutab see, millele on suunatud ta tähelepanu. On see hõivatud mõttega: “Ma ei saa hakkama”, on koduste ülesannete tegemine pikk ja vaevaline kannatus. Jättes aga muud mõtted kõrvale, saavad koolitööd tehtud kiiresti.

„Mis on need Vaikuseminutid?” pärin Nellilt.

„Lühikesed ja lihtsad tähelepanu- ja meelerahuharjutused lastele ja ka nende vanematele, mis arendavad keskendumist ja püsivust, aitavad uinuda ning tulla leebemalt toime emotsioonide, muremõtete ja ärevusega. Harjutuste tegemist kodus ning lasteaias ja koolis toetavad äsjailmunud käsiraamat ja nutiäpp,“ tutvustab naine, kelle teadvuses hakkas Vaikuseminutite idee võtma kuju 2013. aastal. „Kui laps on õppinud emotsioonide rahustamise või tähelepanu koondamise harjutusi, piisab tal rahulikuma ja keskendatuma olemiseni jõudmiseks vaid paarist minutist. Selle oskuse võtab ta kaasa oma täiskasvanuellugi.“

Mõte hakkas Nelli Jungil idanema tutvumisest inglaste väärtuskasvatusprogrammiga, kus taolisi lühikesi harjutusi kasutati. Koos Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste professori Halliki Harro-Loidiga leiti, et need oleksid laste jõustamiseks nii vajalikud, meil aga täiesti puudu. Aasta hiljem ilmnes, et samasugused mõtted keerlesid teistegi peas. Nii nad, erinevate kohalolu praktikatega kokkupuutunud asjatundjad, ühel päeval kokku said ja tõdesid rõõmuga, et jagavad ühist visiooni – oskused enda sees toimuvat mõista ja juhtida peavad saama normaalsuseks ning kui on olemas lihtsad vahendid enda seesmise heaolu eest hoolitsemiseks, peavad need olema tuntud, kättesaadavad ja mugavad kasutada.

Autor: Marika Makarova


 

Ülalolev tekst ilmus ajakirjas Sensa 2017 a septembris artikli “Hetkes elamise vägi” osana, kus kolm naist jagasid oma teadveloleku teekonda (soovi korral saad tervikartiklit lugeda siin).

nelli.jungile

Amet: Vaikuseminutite eestvedaja, TÜ eetikakeskuse väärtusarenduse koolitaja, õpetajakoolituse lektor

Kogemus: Filosoofia MA; pikaajaline töö Tartu Ülikoolis riikliku väärtuskasvatuse programmi arendamisel ja koordineerimisel (sh riikliku õppekava ja pikaajalise haridusstrateegia koostamises osalemine); MTÜ Vaikuseminutid asutamine ja tegevjuhtimine; lapsevanemluse väljakutsed ja õppetunnid 4 lapse emaks olles

Miks Vaikuseminutid? Kui oleme pinges, hajevil või stressis, siis meie tegelik võimekus ei avaldu. Keskendumisraskused ja meeleoluhäired puudutavad nüüdsel ajal pea kõiki. Nii lapsi kui suuri. Sestap on vaja kasvatada oskusi, et hoolitseda enda heaolu ja tasakaalukuse eest. Need oskused on hästi kujundatavad nii lühikeste harjutuste kui praktiliste kursustega. Olen Vaikuseminutite asja ajades nii palju kordi kuulnud, kuidas see elusid muudab – suurem heaolu, väiksem stress, paremad suhted. Muidugi ka kõrgem tulemuslikkus, sest ärevus, emotsioonid või muremõtted ei takista võimete rakendumist.