Sotsiaalne ärevus: nõuanded ärevuse juhtimiseks

Vestlesime Airene Vaike Kumariga, kes on Vaikuseminutite teadveloleku koolitaja ja psühholoog, sotsiaalse ärevuse teemadel. 

Millised on sotsiaalse ärevuse mõned levinud tundemärgid ja sümptomid?

Sotsiaalne ärevus, mida vahel nimetatakse ka sotsiaalfoobiaks, on seotud arvamusega, et teised inimesed mõtlevad minust halvasti. Sellist eelarvamust aktiveerib väline tegur, milleks on teiste inimeste kohalolek. Ärevus tekib, sest inimene pöördub oma mõtete juurde ja usub, et inimesed annavad talle hinnanguid ja need on negatiivsed ning nendel hinnangutel on pikaajalised ja kohutavad tagajärjed. Nt “Nii halva suhtlejaga nagu mina, ei taha keegi enam rääkida ega suhelda. Kõik näevad kui närvis ma olen ja saavad aru, et minust pole kusagil kasu.”

Inimene, kes kannatab sotsiaalse ärevuse all, kasutab sageli vältimist, ehk teisisõnu ei osale sündmustel, kus tuleb suhelda ja esineda. Ta leiab viimasel hetkel põhjusi, miks ta ei saa sellel koosolekul või koosviibimisel osaleda. Vältimine on üks levinumaid ärevusega toimetuleku viise, kuid ta on ka peamine põhjus ärevuse säilimiseks. Vältides ärevust tekitavat olukorda, ei saa me kinnitust, et meie eeldus on vale. Sotsiaalset ärevust iseloomustab hirm olukordade ees, kus peab avalikult esinema või olema suurendatud tähelepanu all.

Ärevust võivad tekitada sotsiaalsed koosviibimised või isegi igapäevased suhtlemised nagu vestlused võõraste inimestega või vestluse alustamine. Sotsiaalne ärevus on üks ärevuse liik, kus meie ärevuse vallandamiseks on vaja teiste inimeste kohalolu. Paradoks on selles, et usume, et teised inimesed vallandavad meis ärevuse, kuid tegelikult vallandame ärevuse ise, minnes inimeste juuresolekul iseenda mõtete ja tunnete juurde. Sageli on meie mõtted eelarvamuslikud ja meile tundub, et kõik vaatavad meid ja annavad negatiivseid hinnanguid. Kuna me siis tõmbume endasse ja ei suhtle, jääb eelarvamus kehtima ja valmistab ette pinnast järgmisteks ärevateks kohtumisteks. Nii läheb ärevuse nõiaring tööle ja süvendab usku, et me ei sobi teiste hulka ning seltskonna vältimine süveneb veelgi. Äärmuslikel juhtudel võib inimene sulguda üksindusse ja tunda ärevust ja hirmu teistega suhtlemise ees niivõrd, et katkestab suhted välismaailmaga.

Millised tegurid soodustavad sotsiaalse ärevuse teket ja miks on see tänapäeval levinud probleem?

Ärevus on sisuliselt hirm, mis väljendub mure, närvilisuse või rahutusena, johtudes mõnest eelseisvast sündmusest või millestki, mille tulemus on ebamäärane. Hirm iseenesest ei võrdu ärevusega. Ärevus sünnib kui meie ajul ei ole küllaldaselt teavet, mille pealt tulevikus toimuvat ennustada ja ohte vältida.

Koos interneti ja sotsiaalmeedia ajastu saabumisega informatsiooni hulgast puudu ei tule, ent selle täpsus on mattunud rohkuse alla. Lisaks informatsiooni üleküllusele on selles teabes veel vasturääkivusi ja sihilikult eksitavat teavet, millega käib kaasas veelgi suurem määramatus. Sellises olukorras lähevad käiku „Mis siis kui?“ stsenaariumid, mis muutuvad mustadeks stsenaariumiteks inimese peas ja tunduvad kohe-kohe reaalsuseks muutuvat. Sotsiaalmeedias on võimalik avaldada arvamust võhivõõraste kohta, keda sa üldse ei tunne ja see vähendab empaatiat ja vastutustunnet. Küll aga võib see olla traumeeriv inimesele, kelle kohta sellist negatiivset arvamust avaldatakse ja kelle tuttavad seda samuti lugeda saavad.

On näide, kus üks sõbranna kirjutas teise sõbranna kohta sotsiaalmeediasse nende omavahelise tüli ajal negatiivse kommentaari. Sellele kommentaarile reageeris üks täiesti võõras inimene ja kirjutas kokku sellise šokeeriva loo, mis äärmuslikult mustas inimest nii välimuse kui käitumise osas. Loomulikult sai see neiu trauma ja talle jäi hinge küsimus, miks selline asi juhtus. Asja uurimisel selgus, et viimase kommentaari kirjutaja oli ise kiusamise ohver ja elas oma pingeid sel viisil välja. Ta ju ei tundnud kommentaari saajat ja see muutis ta eriti julmaks. Küll aga võib selline negatiivne sotsiaalmeedia kirjutis rikkuda meie enesehinnangu ja seada kahtluse alla meie väärtuse inimesena.

Sotsiaalärevuse puhul on oluliseks teguriks just inimese suhtumine endasse. Sageli arvame, et peame olema kõiges parimad, sooritama uusi tegevusi kohe esimesel korral veatult ja olema alati rahulikud, tasakaalukad ja asjatundlikud. (Kes ei tahaks seda olla, aga see on pigem utoopia kui reaalsus.)

Kui levinud on sotsiaalne ärevus töökeskkonnas ja mida saab tööandja selle ennetamiseks ära teha?

Sotsiaalne ärevus on haaramas järjest suuremaid inimhulki ja küllap jätkub neid ka töökeskkonda. Ärevuses inimene arvab sageli, et teistele on tema ärevus ja sellega kaasnevad sümptomid hästi märgatavad, kuid see pole nii. Inimesed on väga üllatunud, kui kuulevad, et teised peavad neid rahulikuks ja tasakaalukaks, kui nemad ise tunnevad ennast ärevana. Seega on tõenäoliselt rohkem ärevaid meie ümber kui arvame. Nii tööl kui koolis saab ärevaid aidata neid kuulates ja mõistes. Soovitus, et „võta rahulikult!“ ei tööta, sest ratsionaalne ajuosa on ärevuse ajal tahaplaanile lükatud.