On üks levinud käitumisviis, millega me oma lapsi tahtmatult kahjustame, kuigi soovime neid rahustada ja toetada. Kui laps on näiteks kooli algusega seoses ärev või murelik, asume sageli leevendust pakkuma jutuga, et pole üldse vaja karta, see on pisiasi ja võid täitsa rahulik olla. Väga loomulik reaktsioon, mis võib siiski lapse veelgi suuremasse ärevuse viia ning soodustada vaimse tervise probleeme.
Põhjust muretsemiseks ei ole
Väga loomulik on hakata lapsele tooma argumente, et kõik läheb hästi ja tema mured pole põhjendatud. Selline veenmine võib küll lapsele meeldida, sest positiivsed kinnitused pakuvad kergendust. Samas ei saa ta võimalust teemat ise läbi töötada ning võib isegi kogeda, et tema mõtted ja mured pole olulised.
Kui soovid murede pisendamise riski vältida, võid proovida keskenduda mõistmisele. Seda on väga hea teha läbi peegeldamise: “ma näen, et sa oled murelik, et mida teised sinust arvavad” või “sa oled elevil uue õpetajaga kohtumise üle ja mõtled, milline ta küll on”. See võimaldab lapsel end veelgi väljendada ja tunda end mõistetuna. Lisaboonusena hakkab ta ise paremini oma tundeid ja mõtteid märkama, mis on enesejuhtimise oluline alus.
Sul pole vaja ärev olla!
Kui räägime ärevale lapsele, et tal pole tegelikult vaja ärevust tunda, siis saab ta ühtlasi sõnumi: ma ei peaks tundma seda, mida ma juba tunnen. Soov enda ärevusest vabaneda on aga tegur, mis sageli viib nõiaringi – tahetakse vabaneda ärevusest, kuid see ei õnnestu ja seejärel ollakse juba ärev ka oma ärevuse pärast.
Emotsioonide puhul peetakse väga oluliseks oskust neid märgata ja mitte endale keelata. Endale mingi tunde keelamine tähendab enamasti allasurumist ja see on selge vaimse tervise riskitegur. Emadel-isadel tasub pigem anda sõnum, et ärevuse tundmine millegi uue või tundmatu eel on väga normaalne. Võid ka jagada, kuidas tunned ise vahel ärevust. Äreva lapse toetamiseks leiad veel praktilisi nõuandeid siit.
Ole ometi rahulik
Kui laps ringi rahmeldab ja oma erutust igal viisil väljendab, siis võib meil kergesti üle huulte lipsata korraldus: “Rahune!” või ka näiteks “Ole rahulikult paigal, ära sahmerda muudkui!”. Sageli me ei teadvusta, et laps ei pruugi seda osata. Ehk ta ei tea, mida on vaja teha iseenda rahustamiseks.
See on tõesti eraldi oskus, mis on väga vajalik ka õppimisel – kuidas rahuneda ja keskenduda. Selles vajavad lapsed alguses ema-isa või õpetaja tuge, et kogeda ja õppida praktilisi viise, kuidas seda teha. Eestis ja mujal maailmas on levinud vahendiks näiteks lihtsad tähelepanu harjutused, mida siinmail tuntakse Vaikuseminutite või teadveloleku nime all (ingl. k mindfulness). Vaikuseminutite lehelt võid leida ka väga head, lühikesed ja kasulikud keskendumise ja teadveloleku harjutused, mille on sisse lugenud armastatud näitlejad: Indrek Ojari, Mirtel Pohla, Tambet Tuisk ja Loore Martma. Huvi korral saad ka lugeda laste kogemusi siin.
Artikkel ilmus 02.09.2022 Peres ja Kodus.
Kas tahaksid osata lühikeste harjutustega toetada lapse või lastegrupi keskendumist ja rahunemisoskust? Või ka iseenda meelerahu? Rohkem praktilist tuge, harjutusi, kogemusi ja näpunäiteid saad peagi algavatelt avatud koolitustelt.
Fotod: Shutterstock, v.a päis, mis pärineb Pixabay’st.