Koolijuht Marika Ivandi seisis ühel eluhetkel silmitsi olukorraga, kus stress kippus juba tervist haukama. Ta astus kiirteelt maha ja hakkas otsima viisi, kuidas oma sisemaailma taas rahu tuua. Nüüd õpetab naine seda ka teistele.
Marika (49) teadis juba lapsena, et tahab õpetada lastele seda, mille vastu nad päriselt huvi tunnevad. Õpetajaametile pühendaski ta Mehikoormas kümme ja Keilas kaksteist aastat, temast sai lõpuks ka õppejuht. Ühel hetkel kasvas stress aga üle pea.
«Jõudsin järeldusele, et midagi on vaja muuta, astuda mingi samm, et leida endas tasakaal,» räägib naine elumuutuse algusest. Esialgu nägi Marika häirivaid faktoreid endast väljaspool ja arvas, et muuta tuleb keskkonda, et ka temas endas miski muutuks. «Olen elanud üle väga keerulise perioodi, kui ma ei saanud ööde viisi magada, mul olid uneprobleemid ja palju ärevust. Seda ei saanud tegelikult kooli süüks panna, ehkki suhtlemist ja pinget oli meeletul hulgal,» jutustab ta.
Naine lahkus 2011. aastal koolist, aga jättis alles oma kõrvaltegevuse teiste õpetajate koolitajana. «Sellega oli ilmselt sõnum universumile teele pandud. Osalesin TÜ eetikakeskuse koolitajate ümarlaual, kus Nelli Jung koos teiste Tartu Ülikooli töötajate, ekspertide ja psühholoogidega tutvustas vaikuseminutite ideed,» ütleb Marika. Vaikuseminutid on lapsi ja õpetajaid toetav meetod, mis aitab lühikeste meelerahu- ja tähelepanuharjutustega koolielu tasakaalukamaks muuta.
Puuetega inimeste keskel
Marika hakkas õpetajatele kursusi tegema ja vaikuseminutite harjutusi nii omal nahal praktiseerima kui ka õpetajatele tutvustama. Ta koolitas pedagooge üle Eesti, kuidas oma klassiga toime tulla. Samuti õpetas ta ringi käima erivajadustega lastega, neid kooliellu siduma ja klassis tasakaalu leidma. Enda elatamiseks sellest aga ei piisanud. «Kümme aastat tagasi olid riigil selleks koolitusrahad olemas, aga kui sobivaid tingimusi enam ei olnud ja koolide rahastamine läks kehvemaks, sain aru, et pean midagi kõrvale otsima, ainult õpetajate koolitamine ei toida.»
Marika sattus kokku lapsevanemaga, kel oli autistist laps. «Aitasin tema isal luua sarnast keskust nagu Pahklas Camphilli küla, mis pakub erihoolekannet vajavatele täiskasvanutele kogukonnas elamise teenust. Uurisime välismaalt võimalusi sellist keskust luua. Projekt arenes nii kaugele, et Nissi valda sai ostetud selle jaoks ka koht, kuid paraku oli seatud tingimus, et külas elaks 300 inimest. Ootame nüüd uut vooru ja pakkumist,» kirjeldab ta.
Üks töö viis teiseni ja naisele tehti ettepanek Pahklasse tööle asuda. Ta võttiski väljakutse vastu.
«Sain selle tööga väga hea kogemuse. Puudega inimesed ei võta teisi inimesi lihtsalt ja kiirelt omaks. Alustasin aeglaselt, harvade harjutustega. Sain ka saksa keele õpetajana keelepraktikat, sest külas tegutsesid vabatahtlikud Saksamaalt,» on naine võimaluse eest tänulik.
Teisi aidates õppis Marika ka ennast paremini tundma. «Algul oli võõrastav, harjudes on võimalik aga puudega inimesed oma ellu lasta. Keeruline on see, et nad räägivad väga palju, sama juttu päevast päeva ja kümme korda päevas. See on raske, sest olen töötanud enne õpetajate ja kooliõpilastega, kes on ju hoopis teisest mastist. Tuli õppida võtma puudega inimesi sellistena, nagu nad on. Muidugi nõuab see endaga kõva tegelemist,» räägib pedagoog tööst, millega igaüks hakkama ei saakski.
Hingerahu sünnib endas
Praegu tegutseb Marika otsapidi taas koolis, aga hoopis teises kontekstis. Ta koordineerib vaikuseminutite uuringutegevust koolides.
«Üle kümne kooliga on sõlmitud kokkulepe juurutada põhikooli lõpuklassides kümneks nädalaks vaikuseminutite programm, mille mõju uurib Tartu Ülikooli uuringugrupp. Osaleb üle tuhande lapse (pooled katsegrupis ja pooled kontrollgrupis), keda vaadeldakse enne ja pärast 10-nädalase programmi läbimist.» Naine hoolitseb selle eest, et kõik osalevad koolid saaksid vajalikku tuge nii programmi läbiviimiseks kui uuringu sujumiseks. Tema sõnul on põnev jälgida, kuidas saavad kokku klassikaline teadus ja uuenduslik lähenemine.
Ka Marika ise on kogenud sarnaste praktikate – teadlikkuse ja keskendumise harjutuste positiivset mõju. «Kasutegurid on rahu, rõõm, enesekindlus. Haldad seda, mida teed, ja tead, mis su sees toimub. Treenin seda, et suudaksin olla rahulik ja keskenduda, kui on vaja. See teeb elu lihtsamaks ja tegevused efektiivsemaks, inimene ei raiska enam aega emotsioonide läbielamisele. Olen hakanud teadlikult tegutsema,» selgitab naine.
Sisemise rahu võti on igaühe enda kätes. «Selles suhtes on paljud arstid patsientidest ette jõudnud ja teavad, kui suur roll on inimese enda uskumustel, eluharjumustel ja teadlikel muudatustel. Psühholoogid ja psühhiaatridki töötavad sageli selle nimel, et inimene teadvustaks selgemalt, mis tema sees toimub, milliste mustritega ta enda kannatusi võimendab ja millised on tegelikud vajadused. Kõik algab enda seest,» on Marika kindel. «Enam pole mul vahet, kus ma töötan, võiksin rahulikult ka koolis töötada – olen endas rahu leidnud ning suudan ennast uskuda, usaldada ja motiveerida.»
Tekst: Greta Kaupmees Fotod: Daisy Lappard ja erakogu
Artikkel ilmus 06.12.2017 Naistelehes, siinses versioonis on parandatud mõningaid faktivigu.
Marika jagab oma kogemusi ja nippe Vaikuseminutite baaskoolitustel, vaata osalemisvõimalusi siit: http://vaikuseminutid.ee/avatud-koolitused/